Kas see hull kirjutab ise ka neid pikki õpetlikke komme?
Ei ole ju võimalik, et mõistusega kirjutajad selliste kirjutamise mõttetusest IKKA veel aru ei oleks saanud.

Tuleeilemeile
Kuskohal ma mees olen olnud, huvitav ? Mõnel fantaasia töötab fantastiliselt.
Vabandan väga, kui teravalt ütlesin, aga imestama panevad sellised mõttekäigud.

Riina
See, et ma nüüd siin TAGANTJÄRGI rusikatega vehin, on teine asi. Me ei suhtle ju enam ammu.
Aga suhtlemise ajal olingi kannatlik.

Loomulikult tahan leida sõbrannasid, aga elu on näidanud, et see võimatu.

Teised naised on omale barjääri ümber ehitanud, neile ei saa ligi.
Siis on veel kõigil jube kiire, kõik on nii reserveeritud. Võimatu.

Nali vä?
Suhtlesime tihedamalt vanuses 20-23, hiljem HARVA, vahel oli paus pool aastat.

Mis kaotusvalu olla saab, kui "sõbrannat" sisuliselt minu jaoks EI olnudki.

Siis järsku hakkas suur sõbrannatamine, kui mulle peigmees tekkis.
Enne ei tahtnud üldse minu pool olla ja saime kokku harva, aga peigmeest nähes "sõbranna" ju kolis minu poole.

Olen pettunud, et mu pereelu ära rikkus ning enda soovitud tühikut täita ei soovi !!!!!!!!!!!

Ootan endiselt vastust.

P-le:

Mida sa oma jutuga saavutada tahad, on sellele halale ka konkreetne eesmärk olemas?

Palun hästi lihtsat vastust, lihtlausetega, veel parem, kui soovid-eesmärgid oleksid punktidena, ideaalis lausa tähtsuse järjekorras välja toodud.

1. Tunnen kergendust, kui saan seda alandust välja elada.
2. On kahju, et "sõbranna" süül pereelu elamata jäi.
3. Kuna "sõbranna" käitumine oli kohati nii absurdne, eriti hilisem vassimine ja minu lolliks tegemine, siis äkki keegi oskab selgitada ta mõttekäiku.
On selgitatud ka ja aitäh neile, aga lõplikult ikkagi aru ei saa.
4. Kuidas üks keskealine nii lapsikult omaealist sõimab ?
Täielik anekdoot on öelda samaealisele rõve vanamutt 40-nda juubeli puhul.
Saan aru, kui tegu oleks 13 aastase plikatirtsuga.

1. Tunnen kergendust, kui saan seda alandust välja elada.
----
no nii pika aja peale tundub P ju peast ja õhkkerge olevat. Abiks siis ikka.

1.No jumal tänatud,alandus on väljaelatud,nüüd aitab,rohkem pole võimlik aidata. 2.Pereelu jäi elamata,ja mis siis ,ela nüüd edasi ,kõik on elus vigu teinud.See pole veel maailmalõpp. 3.Sõbranna mõttekäiku ei oska mitte keegi seletada peale tema enda,niiet jäta see,kui vaja, küsi ta enda käest. 4.See et sõbranna sind sõimab ,see on tema probleem,saa üle ,ta on tühine inimene,las ta elab oma elu ja sina oma.Ju ta siis on mingi puudega ja ei oska end teistmoodi väljendada.Süüdi ta end ei tunne ,niiet pole mõtet siin vastuseid välja mõelda,ja kui tahad vastuseid ,siis helista talle ,siin ei saa keegi sulle vastuseid anda...!AAMEN!!

Hinge vaevab ka see, et miks KOHE, kui seda teemat üldse ALUSTASIN, tuli hulgim väga tigedaid komme.

Kusjuures keegi ei teadnud üldse mitte midagi konkreetset, sest ma veel ei olnud jõudnud kirjutada.
Aga ometi tuli hulgim lausa õelaid komme, mille üle väga imestunud olin.

Nii et ei ole tigedate kommide põhjuseks see, et üle kordan ja teema pikaks venitan, kui ülekohtuseid ja teravaid komme tuli KOHE.

Päris algul oli veel eriti õelaid komme, ihukarvad tõusid püsti ja väga haiget tegid.

"Sõbranna" ju ei vastanud, kui küsisin.

Naeris koos oma uue sõbrannaga kõht kõveras, et totakas helistab.

Jäi mulje, et nii käitudes lootis leida uue sõbranna silmis plusspunkte, et milline äge tegija ta ikka on.
Mu meelest käituvad nii teismelised.

Helistama enam küll ei hakka, hakkab jälle vana ilkumine pihta ning ma jälle tükk aega endast väljas.
Ei hakka ennast traumeerima.

Süüdi ta ennast imelikul kombel ei tunne jah. Kuidas see üldse saab võimalik olla, keerad teisele käki kokku ja oled veel uhke ?

kulla P, kõik on võimalik.
ja kuigi sina tahad, et keegi end süüdi tunneks, siis on täiesti normaalselt võimalik, et teine üleüldse end süüdi ei tunne.

See, et sa peast kergeks oled saanud tänu oma lõpmatule kirjutamisle, on ka ju tulemus.Ja näe, oligi võimalik peast kergeks saada delfi abil.

pole ühtegi negatiivset ega õelat kommetntaari lugenud P. delfi foorumis järjejutuna ilmuva kodukirjandi kohta.

Miks ta peaks ennast süüdi tundma? Süüdi tuntakse siis, kui tahtmatult, ettevaatamatusest teisele kogemata käkk keeratakse. Tema ju tegutses algusest peale sihikindlalt. Kas arvad, et ta siis ise selle tegevuse käigus ei saanud aru, millesse sind lükkab? Ta ju seda tahtiski. Mis süütunne ja kahetsus, oh jommaijoo?!?

Ilmselt nii oligi, kuigi mul natuke raske mõista.

Oli, päris alguses, kui sellest juttu tegin pikas teemas aasta tagasi.

ma ütlen veelkord P-le, et pole olnud mitte ühtegi negatiivset kommentaari. jälle mõyleb ise välja, nagu kogu selle algelise kodukirjandi.

Masendav oli see, et hakkas lolli mängima, et öelgu ma talle aitäh, et peigmehe ajal minu pool oli, sest tema tahtis olla oma hädaabipeigmehe juures.

See oli nii vastik vale, sest hädaabipeigmehe juures ei tahtnud ta üldse olla, hoidis teda endale tagavaraks, kui paremat ei leia, siis hädaga lõpuks lepib.

Kogu see hilisem hämamine oli nii närvesööv ja ilge.

kogu see hilisem hämamine pole üldse ilge ja närvesööv.

Alguses oli palju etteheiteid, kuigi keegi veel üldse ei teadnud, kuidas lugu tegelikult oli, ma ei olnud jõudnud veel rääkida.

Etteheited olid umbes selles stiilis, nagu oleks kogu see lugu vastupidi olnud.

Ikka täiega pahandati täiesti alguses.

Ma loodan, et said mu öeldu mõttest aru.

pole lugenud ühtegi solvangut, ühtegi halvustsut. millest mõttest ma aru peaksin saama?

Ilmselt sa ei ole seda vana teemat lugenud.

Kohe alguses hakati hurjutama, nagu mina oleksin vaesele "sõbrannale" hirmsal kombel liiga teinud, kuigi tegelikult mina just "sõbranna" pilli järgi tantsisin.

Mina sain koledasti pahandada, kuigi ma just oma elu "sõbranna" soovide järgi sättisingi.

Nüüd saab delfi tuhandete kordustega täis pasandada kommide üle kurtmisega. Miks küll hullaris patsiendid arvutite juurde pääsevad?

"Sõbranna" on hirmus UHKE, et mind peigmehest lahutada suutis.
Ja minu põdemine on tema meelest nii naljakas, kohe kuidagi ei suutnud oma itsitamist lõpetada, muudkui, ehhheeee, hale oled, ehhhheee, pugeja.

Olin täiesti keeletu. Ma üldse ei teadnud, et ta selline on.

Kas sellist asja ka on mis sind imestama ei pane, mis keeletuks ei võta ja müstika ei tundu. Sinu juttu lugedes on jäänud mulje, et käidki suud-silmad imestusest töllakil ringi.

Eks me selle naisega olime mõlemad omamoodi kiiksuga. Üks kiiksu omanik kasutas lihtsalt teise kiiksu ära oma huvides.

Ei ole iial öelnud, et mu käitumine normaalne oli. Ükski normaalne naine ei kooguta niimoodi teise ees.

Selle naise käitumine pani tõesti imestama, sest see oli etteaimamatu.

Mitukümmend aastat veel selle üle imestad ja nämmutad? Ennast ära ei tüüta?

et see P oma imestamise jagu kuidagi täis ei saa. et siis võiks elu elamisele keskenduda. muudkui imestab ja imestab..

aga mis värvi aluspüksid kellegi jalas olid, kui lugu aset leidis? ja mis kuupäeva täpselt toimus: aasta, kuu ja kuupäev ja kellaaeg paluks ka.
see on ju väga oluline informatsioon tõe välja selgitamiseks.

Minu küsimus, Sinu vastus(ed). Kena, et proovisid, kahju, et sõna ''eesmärk'' Sulle võõrsõna on.

Mida sa oma jutuga saavutada tahad, on sellele halale ka konkreetne eesmärk olemas?

''1. Tunnen kergendust, kui saan seda alandust välja elada.''
Elasid välja, põhjalikult elasid välja. Millal Sa oma elu edasi elama hakkad või jäädki sellesse väljaelamisse kinni? Enam pole Su hala mitte alanduse väljaelamine vaid kordamine aina ja uuesti.
''2. On kahju, et "sõbranna" süül pereelu elamata jäi.''
Keegi teine ei ole Su elamata pereelus süüdi, isegi kehvasti valitud sõbranna. Su oma kehvad otsused on selles süüdi. Aitab teiste süüdistamisest, Sinu elu elasid Sa ise, muuta saad seda ka Sa ise. Ainult Sina ise!
''3. Kuna "sõbranna" käitumine oli kohati nii absurdne, eriti hilisem vassimine ja minu lolliks tegemine, siis äkki keegi oskab selgitada ta mõttekäiku.
On selgitatud ka ja aitäh neile, aga lõplikult ikkagi aru ei saa.''
Mitte keegi ei saa Sulle selgitada sõbranna käitumist peale tema enda. Tema pähe me ei näe, seega ei saa Sa siit selgitusi, vaid täiesti võõraste inimeste pimesi tehtud pakkumisi, miks ja kuidas asjad nii läksid. Eksole mugav enale sobivad variandid välja valida, mis sellest, et tõest on need valgusaastate kaugusel?
''4. Kuidas üks keskealine nii lapsikult omaealist sõimab ?
Täielik anekdoot on öelda samaealisele rõve vanamutt 40-nda juubeli puhul.
Saan aru, kui tegu oleks 13 aastase plikatirtsuga.''
Kuule, see solvang oli kuus aastat tagasi, saa üle!

Või siis ära saa. Tundub, et ulbid tõelise mõnuga mineviku solgis ja oma elamata elus süüdistad kõiki teisi. Natuke veel- juba läheb sinnapoole - ka Delfi kommentaatoreid, kes Sulle ei ole öelnud, mida edasi teha.
I give up.
Kas Sa hakkad elama või jäädki oma enesehaletsusse ulpima - ei huvita enam. Sind ei saa aidata, sest sa ei taha ennast ise aidata. Aamen.

AAMEN!!1

Ei suutnud sa ühtainumastki vestlusteemat välja pakkuda, mis sõbrannat ei puudutaks.
Järelikult naudid sõbrannast kirjutamist ja muu sind ei huvita.
"Teised naised on omale barjääri ümber ehitanud, neile ei saa ligi. Siis on veel kõigil jube kiire, kõik on nii reserveeritud. Võimatu."
See tsitaat sinu kirjutatust on tõestus, et sa usud vaid enda tõlgendusi. Sadades kommentaarides on püütud sulle selgeks teha, et tegelikkus on teistsugune, kuid sina jäärapäiselt kirjutad sama uskumust aina uuesti ja uuesti. Ei pisimatki muutust su mõttetegevuses.
Sinu tõlgendus on ka see, et kohe, kui teemat alustasid, tuli hulgim väga tigedaid kommentaare. Et sulle tehti etteheiteid stiilis, nagu oleks kogu lugu vastupidine olnud.
Oma arunatukesega tõlgendad sa kirju läbi negatiivsuse ja usud, et need ongi tigedad. Aga ei ole. (Arvesse ei saa võtta mõnd üksikut, mille autorid oma eluraskusi läbi negatsiooni välja elavad. Sinuga sarnaselt muide.)
Teistsuguseid vaatenurki pakutakse alati ja kõigile välja, sest teisest kohast vaadates võibki asju uutmoodi näha, teisi asjaosalisi natukenegi mõista. Mõistmine ei ole õigustamine, see ongi vaid mõistmine, ja sellest on edasiminekuks kasu.
Vähe sellest, et sa teisest kandist vaatamist isegi mitte ei proovinud (endiselt ei proovi), nüüd süüdistad sa teiste vaatenurkade pakkujaid õelutsemises ja nimme sulle tigedate kirjade kirjutamises.
On selge, et sinus puudub empaatia - kaasinimese tunnetamine tema sisemaailma sisse elades. Traagiliste sündmuste puhul sa küll tunned kaasa, kuid see on vaid väike osa empaatiast.
Ega midagi teha polegi. Oma mõistmatusega, teistest inimestest mittearusaamisega, oma nägemuses veendununa ei saagi sa eales kellegagi normaalselt suhelda ega leia ka sõbrannasid. See on sinu, ainult sinu barjäär, mis takistab suhteid loomast. Sa ise ei lase endale kedagi ligi, õieti peletad kõik endast eemale, kes vähegi su mõistmatuse barjääri läbida üritavad.
Ainult see üks kulges sinuga mõnd aega paralleelselt. Arvata, et teie vahel mingi mõistmisenatuke oli, ei saa. Sina ei mõistnud teda, tema ei mõistnud sind. Tema sai varem aru, et sa teda ei mõista ning vaid pimesi kuuletud talle ning väljendas selle üle oma pahameelt. Sina said hiljem aru, et tema sind ei mõistnud ning väljendad oma pahameelt nüüd. Ongi kogu seletus. Ainuke vahe, tema sai oma pahameelest üle ning läks eluga edasi. Sina pole siiani saanud ja arvata võib, et ei saagi.
Ainuke, AINUKE, võimalus sinul eluga edasi minna on siis, kui sunniksid end muudest teemadest huvituma. Seda sa aga ei taha, sest vaid sõbranna üle pahandamine pakub sulle kergendust ehk siis mingit sorti naudingut. Vabatahtlikult sa sellest naudingust ei loobu.