muidugi muidugi, P, sina olid jah ses sõjas, sina tegid õigeid asju, sina tapsid õige asja nimel....teised olid kõik vaenlased.
nagu puna-sõjaveteran, kes kummardab surmani, kuigi sõda ammuilma möödas , ikka oma ainsat monumenti. ....sest tema oli õige ja tema päästis teised kurjast. tema oli hea, aga need teised...need olid koletised ja väärivadki hukkamõistu....vaenlased ikkagi.
kuidas te aru ei saa...
kuidas te saate nii kummaliselt midagi üldse mõista...
mina ju tean....
no täitsa hull, kui täiskasvanud mõtlevad nagu 3 aastased, nagu puberteetikud...nii ikka ei sobi täiskasvanud inimestel mõelda ega arvata...kuidas küll võib...
mina, auväärt veteran, tean, mis on õige, mis on tõde ja küll mina tean, mida vaenalane plaanis ja mis ta eesmärk oli...aga....
kust teie seda teategi, teil pole raskusi olnudki...

Alles nüüd, 40+ hakkasin aru saama, et ma ei ole KOHUSTATUD kõiki oma liigutusi kellelegi ette kandma, et mul on õigus teha seda, mida tahan.

Aga varem tundsin kohe nagu süüdi ja see ettekandmine tuli süütundest.

Et kuidas nüüd minusugune värdjas pubis käis, aiai, see ei ole värdjate koht ning naistuttavale ette ladumine oli nagu KOHUSTUS.

Teen veel puust ette ja värvin punaseks.

Ema kasvatas mind, et teiste arvamusega PEAN ALATI NÕUS OLEMA, pean vait olema ja noogutama.

Aga seda, kus käisin, mida tegin, seda PEAVAD kõik teadma, seda varjata EI TOHI.

Nõukogude ajal PIDID KÕIK TEADMA, MIDA SA TEED, KUS KÄID, KEDA KOHTAD - SELLINE OLIGI KASVATUS.

Sa oled vist väga noor inimene ja selleaegset poliitikat ja kasvatust ei mäleta.

Tõesti, kuidas ma saingi teada, et sul oli kohustus kõik oma sammud teistele ette kanda, kui sa ise oled aina rääkinud, et sul ei lubatud suhelda, sa ei tohtinud kedagi segama minna, olid eraldatud...sest äkki juhtub kole õnnetus, kui sa midagi räägid või nii.
Ise rääkisid, milline tummahammas sa olid, ei saanud sõna suust ega midagi, sest ei julgenud rääkida, ei tohtinud rääkida...


Nüüd siis tuleb välja, et sa lausa olid kohustatud kõigile oma tegemised ette kandma, kõigest rääkima....sest kuidas nad muidu oleksid teada saanud, millega tegeled...aga teadma nad pidid, sest nii teie pere oli otsustanud ja ema siis lausa käskis sul igal õhtul kõik liigutused ette kanda, nii endale, kui kogu külale.
Nüüd saan ma siis sedasi aru su jutust.

No, mina enam ei tea, kuidas peaksin sinu jutte nüüd mõistma...ei saagi enam millestki aru.

Aga mõtle nüüd ise, sa ei tohtinud välja näidata ega öelda OMA arvamusi, OMA mõtteid...
Võisid mõelda, mida tahes, aga välja pidid näitama ikka, et oled teistega nõus...

See on ju puhas silmakirjalikkus, kas sulle ei tundu nii?

Väga raske on suhelda inimesega, kes räägib üht, aga mõtleb teist. See ajab hulluks, kas tead, sest kunagi sa ei tea, mis tal plaanis on ja mis tegelikult toimub. Sellisest inimesest hakkadki vaistlikult eemale hoidma, sest ei jaksa lõputult mõistatada, mis jälle, kuidas jälle....oehh.

Ma ei saa tõesti aru, mis või kuidas siis ikka...

Ei lubatudki suhelda.

Kui aga naistuttavaga juba rääkisin, siis teadsin, et ta PEAB kõik minu liigutused teada saama.

Et kui ma juba räägin, siis olen KOHUSTATUD kõik ette kandma.

Tundsin süüdi, et kuidas ma nüüd seal käisin ja seda nägin,

Ei ole silmakirjalikkus.

MÕTLEMA PIDIN KA, ET KÕIKIDEL ON ÕIGUS.

Ema kogu aeg rääkis, et kõikidel tüdrukutel on alati õigus ja mina ei saa mitte millestki aru, teised saavad kõigest aru.

Ema uskus, et kõikide arvamus ongi õige ja mina PIDIN SAMAMOODI MÕTLEMA.

Ei olnud mul mitte mingit õigust teisiti mõelda, sest minu mõtted olevat valed, rumalad, alaväärsed, ebardlikud.

Kust otsast sa aru saad, et ma tohtisin mõelda omamoodi ?

Mõtlemine oli mul üldse ära keelatud.

Kui naabrinaine küsib, kus ma täna käisin, siis pidin ausalt vastama.

Oma arvamust, omi mõtteid ei tohtinud olla ja mitte mingit muud suhtlemist ei tohtinud olla.

Sellist asju muidugi ei tohtinud olla, et lähen naabrinaisega jutustama.

Kui ema näiteks kahtlustas, et ma ei mõtle samamoodi, nagu näiteks naabritürukud, siis tekkis tal HIRM.

Õigem on öelda, et omi mõtteid mul olla ei tohtinudki.

Ma ju kirjutasin ka 15.20 ja 15.30, et omi mõtteid olla ei tohtinud.

Aga sa kirjutad ikka, et mõelda võis, mida tahes.

Aa, nii et siis sõbranna pidevalt uuris sinu käimisi ja kõike?
Aga, te ju nii vähe olite koos..ma ei saa ikka aru.

Sinu jutu järgi, siis kõik, mida sa tegid, see kõik oli teiste käsk, teiste tahe. Sina ei tahtnud midagi, ei mõelnud midagi..
Ma saan nii aru su jutust.
Oli siis nii?
Püüan sind mõista, ära pane pahaks.

kuidas sa sinna ikka said, kui sa oma peaga mõelda ei osanud, ei tohtinud.

Tuupisid kõik pähe, aga aru ei saanud millestki.

Kuidas sa ikka ülikooli said, ma aru ei saa. Mis teened teie perel olid?

imestama paneb, Kuidas Pille täpselt teadis, kuidas peab kahepalgeline olema ja iial ei kahelnud ema öeldus.

samas oskas mehe kõhualla ronida küll, siis polnud emme keelamist kusagil.

vavealt ema tüdrukulee õpetas, et hoora niipalju kui jaksad. vaevalt ema õpeatas, et tee aborte nii palju kui jõuad. ET inimene ei KAHTLE teiste ütleustes?


see ju rängem kui ususekt: piiritu usk emmesse?

samas ütled, et hirm käsiski alluda, kui küsisti kas sõbranna on ikka elus või hoopis surnud, kähvad sa, et mis tal siis häda peaks olema..


ses mõttes oled ju väga enesekeskne inimene ja kaugel südamlikkusest.
kodune kasvatus tegi su kalgiks.elu ka, mida ise elasid. kalestusid.

vot see emmele sõnakuulelikkuse valivus on küsitav.
ses mõttes P. ikka valetab ja õigustab vaid enda ise halvasti elatud täisakavnuelu.

kuidas te aru ei saa.
moosimadu tuleb ja koristab selle teema siit varsti ära, kui te kaua veel norite õnnetu P kallal.

sõbranna vihkamise teema juba koristas meie kõigi pärast ära, sest see solvas õnnetut P-d.

varsti koristab 'elame ikka nõukaajal' teema ka ära, sealgi on P-d solvatud.

aga mitte keegi ei korista seda P hiigelteemat ära.
täitsa huvitav, miks?!

kuna kellegi teenib see veebileht raha kenasti, klikke ju palju, siis ei saagi tappa lüpsilehma.
raha teenimiseks asi tasub ära, kui klikke ja "külastusi" on rohkem kui 1000.

Blogide külastuse korral tasub asi siis ära juba kirjutajale.
siin ka see jura ju korjab klikke ja petab reklaamijatelt raha välja. Petab sest vaevalt keegi kõrvalolevate firmade reklaamide pärast midagi ostma jookseb.
kui pilleke väidab, et tema ei maksta, siis korjab selle raha keegi teine..

P, ma vist nägin sind väljas seismas.
ei julgend sulle ligi tulla, kartsin, et äkki häirin sind.
Kõndisin siis üksi edasi ja kui tagasi tulin, siis olid sina juba edasi läinud.. tahtsin sulle järgi tulla, aga kartsin sind segada.

mulle ka ema õpetas, et kedagi pole vaja tüüdata ega segada, et kõigil oma elu ja elagu aga igaüks oma elu nagu tahab. ainult pärast, kui miski viltu läheb, pole vaja peale enda kedagi teist süüdistada.

ah, ega ma ei süüdistagi, kuigi siin su teemat lugedes, tahaks ka süüdistama asuda.
on ikka tõpraid olemas küll, selles olen sinuga nõus.
seda ka ema õpetas, et mida madalamal redelipulgal sa oled, seda väikema asja eest sa elus peksa saad.
kui juba kõrgele oled jõudnud, siis need, kes allapoole jäävad, need ei näegi, mida sa teed ja seega paljud su pahateod jäävad ka tähelepanuta.

niiet, tuleks nagu siis kõrgele jõuda.

kui oled täitsa tipus, siis valitsed impeeriumi.

aga nohjah, see on kena jutt küll, aga kõik ei saagi korraga üleval olla, siis kukuks kaadervärk kokku, alt jääks ju tühjaks puha...
häda on alati, kas pole.
niiet, lepi ja ela, ei muu siin aita.
tervitan sind.

emme sõna kuulas pilleke seni, kuni oli sundus ( teda ju keegi sunnib kogu seg!) ringiaelema hakata.. sealt edasi algas tema õnnetuste jada.

loen seda kui kehvalt kirjutaud novelli... ikslik seos puudub, ses mõttes ajab jaburus vaid õlgu kehitama. ju mahub ka pilleke siia päikse alla.
kui pilleke pakutud abi vastu ei võta, peab ta pöörduma sellise spetsialist poole, keda ta uskuks.

kahju, et pillekes emme on surnud, emmet ju pilleke ometi kuulas nii kaua, kuulaks nüüdki. või sõbrannat.
peigmees ei kõlba, seda ta ei kuulanud.

16. 49

Mul näiteks ei tule pähegi, et keegi peaks kellegi teemasid kustutama.
Miks üldse teemasid kustutama peab ?

Sellise teema peaks ära kustutama, kus näiteks kirjeldatakse enesetapumeetoteid, sest äkki keegi kasutabki seda.

Minu teema ei ohusta füüsiliselt mitte kedagi, miks selle ära peaks kustutama.
See teema ei tee halba mitte kellelegi.

Kirjutan, sest see on mulle leevenduseks.
Lohutab.

Parandan.
Meetodeid.

Peale peigmehe äraminekut kandsin naistuttavale kõik ette TELEFONIS, olen sellest kirjutanud siin küll.

Omi mõtteid olla ei tohtinud.

Tegingi seda, mida naistuttav tahtis.

Kokku saime ainult siis, kui naistuttav tahtis.
Läksime sinna, kuhu tema tahtis.

Kui minu kallal õiendas, õelutses, siis ma TOTAKALT naeratasin, nagu viimane idioot.

Kahtlemise kunst

Kui sulle midagi väga palju lapsest peale korrutatakse, siis jääd seda uskuma.

See on nagu ajuloputus.

Sa elasid ilmselt 100 aastat tagasi.

Palju tänapäeval neid naisi on, kes abielluvad 30 aastaselt ning sinnamaani on süütud ??

See elus või surnud küsimine on ju näägutajate küsimus näägutamise pärast.

Keegi ju päriselt ei arva, et 46 aastane naine juba nii haige ja surnud on.

Sa ise vaevalt vastad pullitegijatele normaalselt või ?

Või sa said aru, et naistuttav on 86 ?

Kui ma ei oleks teinud nii, nagu kodus õpetati, siis ma ei oleks naistuttava ees KOOGUTANUD.

Siis ma ei oleks naistuttava soovil peigmeest ära ajanud.

Siis ei oleks hiljem lugenud naistuttavalt sõnumit PUGEMINE ON SINU TÖÖ.

Uskusingi, et kõikidel naistel on alati õigus.

Nüüd, vanas eas saan aru, et see nii ei ole.

Uskusin, et naistuttaval on õigus minu kallal õelutseda, sest ma olen kõlbmatu.

Et ma midagi vastu öelda tohin, see ei tulnud mulle pähegi.

Olin vait ja kuulasin naistuttava õelutsemist.

Pilleke kirjutab: Kuna ma tundsin süüdi, et ma ka kuskil käisin ja kedagi nägin, siis tundsingi KOHUSTUST naistuttavale ette kanda.
---
kas sul nagu hääled on peas? siiamaani? et käsivad rumalusi teha tänaseni?

Kasvatus oli selline.
Tundsingi kohustust kõik naiustuttavale ette kanda.

Naistuttav pidas mind lollakaks, tema ise ei rääkinud mulle oma uuest elust mitte midagi.

aga kes kohustas sind meestega valimatult ringi aelema.
mis hääl su peas seda käsiks teha?

see, et sa ikka mõned keelud rikkusid, on ju ilmselge.
mis kallutas käske rikkuma ja neis üle astuma?
see murdekoht?

Terve elu käitusingi nii, nagu õpetati.

Olin alati sellega nõus, mida teised naised ütlesid.

NISTUTTAV ALUSTAS minuga suhtlemist, mitte mina ei alustanud temaga.

Murdekoht oli abort ja peigmehe äraminek.
Õigemini mitte ainult peigmehe äraminek, vaid naistuttava hilisem mõnitamine.

Siis ma hakkasin mõtlema, et milleks ma PIDIN KÕIKIDE NAISTE EES LÖMITAMA ??

Olin siis juba 35 ning ega mul selle teadmisega enam midagi peale ei hakata ei ole.

Mõnes mõttes seda murdekohta olnud ei olegi, sest OLEN REAALIS SIIAMAANI TOSSIKE EDASI, MA EI OSKAGI TEISITI.

Tüdrukutega mul suhelda ei lubatud, sest see on NENDE SEGAMINE JA MA EI TOHTINUD SEGAMA MINNA.

Jah, hiljem tegin mõned arglikud katsed suhelda, aga sellest EI tulnud mitte midagi välja.
Ükski naine minuga suhtlema ei hakanud.

Endal oli kogu aeg tunne, et MA SEGAN, teistel ei ole aega.

Olengi terve elu tundnud, et ma naisi ainult segan.

Nii ma saingi naistelt kinnitust, et MIND EI TAHETA, MA SEGAN.

kuna sa siin väidad, et sina ise midagi ei mõelnud ega otsustanud, siis KES SIND KÄSKIS MEESTEGA voodisse minna.
sa ilmselt seda otsust ISE ei teinud ja mehed sind ka ei sundinud, sest nende soove sa ei pidanud ju täitma, ema seda ei käskinud ega õpetanud vist, nagu aru saada on.
KES siis sundis sind meestega voodisse minema, kui sa oma peaga seda otsust vastu ei võtnud.

Ma ei nori, vaid kuidagi vastukäiv ja valikuline on sinu jutt.
Niiet, palun vastust.
Ja veel, nagu aru saada, sa läksid kodust ära 18 aastaselt.
Mina ka läksin 18 aastaselt kodust ära ja ALLES sellest hetkest tundsin, et algab päris MINU ENDA elu. KÕik kodused piirid lihtsalt kadusid ja ma sain vabaks neist.
Keegi ei sundinud, ei keelanud mind enam ja tead, see oli imeline vabanemise tunne. Algas minu enda vaba elu ja kõik otsused, mida siis vastu võtsin, tegingi ju ise, kuna emmet polnud enam kõrval kontrollimas ja korraldusi jagamas ja õpetamas.
Loomulikult võtsin vastu ka endale kahjulikke otsuseid, lasksin end mõjutada ja kaasa kiskuda üsnagi ebameeldivatesse tegevustesse....sain omad vitsad kätte, elu õpetas ja nüüdseks olen jälle vaba kõigist neist ebameeldivustest.
ELU õpetab pidevalt meist igaüht, just, keegi ei saa ei üle ega ümber neist elu õppetundidest. Nii see peabki olema ju, sest inimene, peabki kuni surmani õppima ja kui ta seda ei tee, siis võib ta küll elada, aga ta ei arene edasi nagu peaks.
50 aastane inimene saab asjust teisiti aru kui 40 kümnene ja 60 aastane peaks juba üsnagi kõrgel vaimselt arenenute tasemel olema.

Egas muidu pole ütlemist, et hallpead austa ja kulupead kummarda.
Mitte vanust ei tule kummardada, vaid tarkust, ja seda on vanadel hulga enam, kui noortel. Mitte koolitarkust, vaid elutarkust, mis on elus hulga olulisem koolis pähetuubitule.

Ja oled sa kuulunud ütlemist, et..
..omad vitsad peksavad...

Meile lapsena vanavanemad pidevalt seda õpetasid, ainult, et me ei suutnud seda siis veel mõista ja see tundus naljakas. Nüüd tean vägagi hästi, mida see tähendab.

Ootan su arvamust.

Kas sina olid 33 eluaastani süütu ?
Ei usu nagu.

Mul keelati SUHTLEMINE tüdrukutega, poistega suhtlemisest ma teismelisena ise ei olnudki huvitatud.

Mida siin vastukäivat on, kui mulle öeldi, et teisi ei tohi minna segama, teistel on palju tööd, neil ei ole aega.

Täpselt nii öeldigi, ei tohi minna tüdrukuid segama, neil on palju tööd ja nad ei tahagi sinuga rääkida.

Teismelisena poistega ma ise ei tahtnud suhelda.
Ikka sookaaslastega.

Kirjelda oma ideaalset nädalat, kui sul oleks sõbranna. Mida koos teeksite? Kuidas sa seda ette kujutaksid?

Mida see süütus siia puutub?

Kuna sa väidad, et sul ei tohtinud olla oma mõtteid, oma arvamust, siis küsisingi, et kes sulle soovitas siis poistega voodisse minna.
Ütlesin, et su otsused on olnud valikulised. Ongi ju.