Hmmm,huvitav,kõik jutt mida sa kirjutad on olnud minevikuvormis,aga nüüd mõned postitused sõbrantsi suhtumise kohta,et täpselt on teada,mida ta naudib,tunneb ,teab,on äkki olevikuvormis.Kust sa tead,mis ta praegu arvab ja naudib????

Ilmselgelt osaleb siin praegu vähemalt 2 sundmõtetega, häiritud psüühikaga inimest. Teine siis see Pillekest valetamises süüdistaja.
Täpselt samamoodi jäärapäiselt oma rida ajav, teiste kirjutatut mitte tähele panev stiil. Üldiselt ei panda teda ka tähele ning ei lasta end tast häirida. Ainuke, kes talle vastu kirjutab, on P.
P eelistab teist sundmõtete küüsis olijat neile, kes sooviksid meeldivate asjade üle arutleda, häid emotsioone jagada. P-d head asjad ei köida, tema vajab negatsioone, sest siis saab jälle tõestada, korrata ja selgitada, kui halvasti ikka temasse on suhtutud ja et temast endast pole iialgi mitte miskit sõltunud.
Seda viimast kardab ta kui tuld. Ta küll on valmis end opakaks ja muud moodi rumalaks kutsuma, keda oli lapsepõlvest peale sunnitud iseenda soove mitte arvestama, kuid ta keeldub tunnistamast, et osaline vastutus ja kontroll oma mõtete ja tegude üle tal siiski säilis. Selle omapoolse vastutuse tahab ta olematuks mõelda. Mingipärast on ta valmis end valimatult sõimunimedega kutsuma, kuid väikestki osa juhtunust enda vastutada võtma mitte. Vahe on selles, et kui osa vastutusest endale võtta, ei saa teistele osalistele enam niipalju ette heita.
Seda, et need teised osalised võisid olla ka opakad ja muul moel rumalad, P ei tunnista. P jaoks on kõik teised kompleksideta, mõistuse juures ja vastutusvõimelised, kes naudivad P alandamist. Ka siin foorumis näeb P järjekindlalt, kuidas osa kirjutajaid teeb seda ainsa eesmärgiga P üle irvitamisest naudingut saada. Eks selliseid kirju ka on, kuid P näeb olematuid naudinguid ka seal, kus miski sellele ei vihja.

No näed siis, jälle kukkusin kirjutama ühest, kuid tegelikult tulin siia plaaniga teisest kirjutama.
Minu hinnangul kirjutatakse P-le siin kui tervele, mõneti veidrale ja omapärasele, kuid siiski tervele inimesele. Kõik need märkused ja etteheited ta valesti mõistmiste kohta jm lähtub eeldusest, et ta on võimeline mõistma. Aga ta ei ole. Tema maailm ongi teistsugune. Sundmõtted ta peas ei lase tal elu nii näha nagu seda enamik inimesi näeb.
See on korduvalt ja paljude üritajate (tulemusteta katsetajate) poolt tõestatud, et P ei hakka iialgi asju nägema tavalisel moel. Seda temalt oodata on naiivne. Ta sundmõtted panevad ta õhinal halvast kirjutama ja justkui paremat soovima, kuid tegelikult ta muutusi ei vaja. Teda rahuldabki halvast kirjutamine. Sestap kirjutab ta pikalt ja laialt alati siis, kui on milleski riivatud või pahandatud. Kui juhtumisi kirjad talle ongi head ning mõistlikud, siis leiab ta, kasvõi kunstlikult, mingi koha, mis tema meelest vale ja teda pahandav on. Heale reageerib ta mokaotsast öeldud tänuga, kus selgelt on tunda sõnade enda seest väljakiskumist, pikemalt heast kirjutada ta ei oskagi, heal pole teda käivitavat jõudu.
Pausid P kirjutamistes on tingitud sageli ka sellest, et ta on mõistlike selgitustega niiöelda nurka surutud, et sealt edasi ei saa enam vaid halvale keskenduda. Siis ongi ainuke võimalus mõneks ajaks eemalduda ja hiljem jälle süüdistustega pihta hakata.
P on selle koha pealt süüdimatu, värvipime ja mis veel. Ta ei saa ise ka aru, miks halb teda köidab ja sellest kirjutamine rahuldust pakub.
Meie teised siin peaksime iseendile tunnistama, et häiritud psüühikaga inimesega pole mõtet vaielda. Tegelikult pole see ka mitte ilus.
Kas keegi siin usub veel, et tasapisi tilgutatu kunagi müüri lagundama hakkab?

Ma olen täiesti kindel, et P naistuttav oli tegelikult täiesti normaalne naine. P muidugi kleepis ennast tema külge (nii nagu praegu selle foorumiteema) nagu tatt mille peale naistuttaval sai kõrini ja saatis pugejaliku P kuu peale.

Ja nüüd P ei suuda oma armuvaluga leppida ja käib ja mustab sõbrannat aastakümneid.

Suhtlemist algatas naistuttav, sest tal samamoodi ei olnud mitte kellegi teisega suhelda.

Teised naised EI võtnud meid omaks, me olime kaks musta lammast, kaks veidrikku.

Äkki ütled, mis naistuttav ennast minu külge kleepis, kui mul peigmees oli ?

Miks ta ei läinud rahus oma teed ja ei lasnud mul peigmehega koos olla ?

Muide absoluutselt kõik kokkusaamised olid naistuttava soovil.

Kui mina naistuttavat enda poole või kuhugi kutsusin, siis TA MITTE KUNAGI EI TULNUD.

Aastaid enne peigmeest ütlesin, et ta võib minu poole ööseks jääda või üldse minu pool ollagi, naistuttav EI tulnud, EI jäänud.

Naistuttav kontakteerus minuga ainult siis, KUI TAL VAJA OLI.

Kokku saime AINULT siis, KUI TEMA TAHTIS.

Juba see näitab suhtumist, et naistuttav mitte kunagi EI tulnud, kui mina kutsusin või mingi ettepaneku tegin.

Kui temal tekkis isu minna endale meest otsima, siis oli mind kaasa vaja, sest üksinda minejat peetakse luuseriks.

Kui aga mina enda poole või kuhugi kutsusin, tegi naistuttav näo, et ei kuulegi või vastus oli resoluutne " ei ".

Igal juhul kõik käis nii, nagu naistuttav tahtis.

Erty

Vaata, naistuttava HILISEMAT käitumist on tõesti väga raske mõista.

Peigmehe ajal naistuttava käitumist aga mõistan, sest temal endal siis veel armastust ei olnud ning minu õnne nägemine ajas teda vihale.

Samuti ei mõista seda enda paremaks pidamist.

Me olime kaks tõrjutut, kaks veidrikku, meid peeti VÕRDSELT KUMMALISEKS, teised naised vaatasid meie MÕLEMA peale viltu.

Kuidas saab üks TÕRJUTU teist alandama, naeruvääristama hakata, kui TA ISE ON SAMASUGUNE, OLIME JU SAMAL PULGAL ?

aga mina rääkisin üsna hiljaku ühe naisega, kes on eluga väga pahuksisse läinud juba murdeeast alates. ta oli kaagveres, edasi elas mingit eriti mõistetamatut elu, võitles oma võitlusi ja sai lõpuks nii kaugele, et ta pandi algul hullarisse, siis aga päriselt kinnimajja. praeguseks on ta juba vanem naine, tal pole peret, ta on kogu maailma peale kibestunud ja tige. eriti jõhkralt väljendab end oma vanemate suhtes. vanemad on surnud mõlemad.
temaga rräkides tundsin õudust, sest viha ja vihkamine temas on praegugi väga kohutav, väga valmis maatasa tegema need, kes tema arust tema elu kihva keerasid.
ja neid inimesi on lisaks tänaseks surnud vanematele siinsamas eestimaal oma elusid elamas praegu.
ma ei tea tema varasemast elust rohkem ega vähem, kui ainult niipalju, kui tema ise rääkinud on. ma ei tea, palju seal on õige ja palju seal on temas endas aastatega kasvatatud vihkamise ja kättemaksusoovi tulemus.
aga see on hirmutav ja teda ei saa võtta kui totukest või õnnetut jobu. ta mäletab, tal on meeles pidanud iga detaili, seda kõike oma peas võimendanud ja kui ta pääseb vabaks, siis pole teada, mis on tagajärjed.

seda teemat siin olen jälginud üsna pikalt ja ka siin on üsna segaseid kohti, üsna palju arusaamatut tavalisele inimesele, aga ka siin on põhiline vihkamine ja soov kätte maksta või siis hoopis enda õigustus sellele, mida on juba korda saadetud.
ma ei imestaks.

Erty
Väga hästi saan aru, miks siin kirjutan.

Kirjutan, sest olen kibestunud, nördinud, et lasin niimoodi ühel naisel oma elu kamandada ja vussi ajada.

Kus olen öelnud, et ei ole ise süüdi ?

Näed, olin nii NÕRK, ei saanud nii lihtsalt peast välja, mida lapsest peale pähe oli raiutud.

Kõik inimesed ei ole nii tugevad kui sina.

Inimesed sooritavad isegi enesetappe, sest ei suuda oma valu taluda.

Mina jälle ei mõista enesetapjaid, eriti noori, kel elu ees.

Üldiselt saavad kaasa rääkida need, kes on ise täpselt samasugustes tingimustes kasvanud.
See EI ole süüdistus ega midagi, nii lihtsalt on.

Aru saab inimene siis, kui on terve elu SAMAS olukorras olnud.

Jäta see kättemaksu jutt.
Mis hakkame naistuttavaga kaklema või ?

Naistuttav peksab mu vaeseomaks, mul ei ole füüsilist jõudu ja olen füüsiliselt arg.

Me füüsiline kokkupõrge lõpeb sellega, et mina olen füüsiliselt invaliid.

Naistuttav on suur, tugev, mehelik naine, jõudu tal palju.

Kas sundmõtetest üldse on võimalik vabastada?

P, ma rääkisin ühest naisest, mitte sinust.
sa võta kõike iseendana.
see, et kirjutasin, oli üldse sellest, et olen sinu teemat jälginud ja siia ka vahel mõne heatahtliku kirja jätnud, mis sind aga üldse ei huvita.

ja see, et ega kättemaks peagi olema käsipidi kokkuminek.
kättem on ka see, et sa siin sõbrannat 4 aastat kirud, halvas valguses serveerid. ka see on kättemaks, ka see on vihkamisest, sest kui poleks viha, siis sa ju siin ei tõestaks aastaid, kui kole elukas see sõbranna oli.
samamoodi sa ei tõestaks, et su kodu sind täiega ära rikkus.
võis rikkuda mingil moel, aga mitte kõike.
eriti, kui teada, et sa olid siiski üsna nooruke, kui läksid omaette elama.
iga noor inimene tunneb mingil ajahetkel, et kodu teda survestab, teda ei mõisteta ja toimitakse lausa tema vastu tema elu kahjustavalt.
selleks minnaksegi omaette, et hakata ISE elama, ISE otsustama ja muutma ennast, kohandama ennast maailmaga paremini, kui kodu seda tegi või võimaldas.
paljud lapsed on kodus sõnakuulelikud, aga see ei tähenda, et nad hiljem ei saaks iseolemisega hakkama. saavad ometi nagu näha, siin pole peale sinu kedagi, kes nii häiritud oleks oma lapsepõlvest ja kõigest, mis olnud.

põhjus on sinu suhtumises, sinu vihas, ja see ei lase sul edasi minna enne, kui oled kätte maksnud. ja seda sa siin hetkel just teed.

igatahes selle info põhjal, mille sa siia oled endast kirja pannud, saab ainult sedasi aru.
kuna aga sina väidad, et ei-ei-ei, te ei saa aru, see polnud nii, kõik oli teisiti, siis loomulik, et hakatakse oletama ja juurde mõtlema ja tulevadki sellised kirjad, mis pole eriti kenad.

juurde hakatakse mõtlema aga sel juhul, kui asi lonkab või on viltu või lool puudub kese. sinu lugu on umbes selline nagu öeldakse kassi kohta, kes käib ümber palava pudru. sina käid ka ümber oma pudru, aga sa ei kirjuta pudrust, vaid sellest, kuidas sa ümber pudru käid.

Kirjutasin, naistuttava jaoks EI ole see kättemaks.

Tal on väga sügavalt ükskõik, mida mina tunnen, mõtlen, kirjutan.

Naistuttavale läheb sääse pirin ka sada korda rohkem korda.

Ainuke asi, et ta NAUDIB seda, et mu nii paljudeks aastataks rööpast välja suutis ajada.

Pean ma siis õnnelik olema, et naistuttava " kaasabil" üksildane hunt olen ?

Kas neile lastele on ka lapsest peale tuhandeid kordi räägitud, et nad on vigased, TEISTE LÄHEDALE EI TOHI MINNA, teised ei tohi neid nähagi, sest nende kehas ja ajus on midagi värdjalikku ?

Mind näiteks kasvatati nii, et ei tohi teiste tüdrukute lähedale minna, sest ma olen üdini vigane ning solvan tüdrukute eneseväärikust.

Kui näiteks läksin välja, vaadati kodus aknast välja, kuspool tüdrukud mängivad, mina pidin sinnapoole minema, kus kedagi ei ole.

Tüdrukute lähedale ei tohtinud minna, sest ma rüvetan püha ingleid oma värdjalikkusega.

Kui tüdrukud tulid teisele poole maja, siis aknast kutsuti mind paanikahoos tuppa.
Nagu ma oleks pidalitõbinme, keda tuleb teistest kilomeetrite kauguses hoida.

tuleb tunnistada, et Erty II arutlusega olen paljus nõus. ka sellega, et siin 1 või 2 samasugust sundmõtetega inimest nagu sateliidid P ümber, kelle enda probleemid sugugi väiksemad pole.
kas aga vastajate soovitustest P-le kasu on?
loodan, et siiski ehk mingil tasandil on. võimalik, et olen selles osas naiivne.
samas juba see, et talle, kui suhtlemisvaeguses inimesele ka normaalset ja heatahtlikku suhtlemist siin pakutakse, peaks siiski olema mingigi kasuteguriga ometi.
muidu oleks ta ehk üdini nende trollide lükata-tõmmata.

P olukorra tõhusama paranemise mõttes aga kahtlen endiselt küllaltki tugevalt selles, kas antud keskkond selleks parim on.
mis iganes toimiva teraapia jaoks on siiski valdavalt vajalik nii silmside kui privaatsus. hea spetsialist muidugi ka. või metoodika.

muide, sama muutust nende oleviku ja tulevikuvormidega panin ka ise tähele. ja see pole kahjuks just soovitatud suunas toimunud.

P, miks sa ütled, et su naistuttav sinu üle ka praegu naerab ja muu sarnane?
sa ju ei saa väita, et oled selgeltnägija ja näed, mis kellegi peas hetkel toimub? ta ehk ammu asja unustanud, võimalik, et perekonnainimesena ka muutunud ja vaatab asju teisiti. ehk koguni kahetseb tehtut?

Helenavanje
mingi varasem komm.
võib kaotada kannatlikkuse ja võib lüüa käega. kuid see ei tähenda seda, et selle märgiks oleksid teisele suunatud alandused ja mõnitamine.

No näiteks saatis mulle 40.-ndaks juubeliks lihtsalt heast peast sõnumi SA OLED RÕVE VANAMUTT.

Absoluutselt mitte mingit põhjust ei olnud sellist sõnumit saata 7 aastat hiljem.

Muide ma PÄRISELT USKUSIN, et naistuttav kahetseb ja vabandab.
Sinisilmne ja naiivne olin.

Mitte midagi taolist ei juhtunud.
Ta üldse ei varjanud, et tunneb UHKUST, et suutis mind põdema panna.

Ega siis inimese olemus 40 aastaselt enam ei muutu.

Pealegi teab ta telefoni, mu aadressi, kui tal NATUKENEGI süümepiinu oleks, oleks ta juba ammu minuga kontakti võtnud ja püüdnud midagi heastada.

Muide, kui ma kunagi naistuttavaga alustasin sel teemal vestlust ( telefonis muidugi ja peamiselt sõnumite teel, suuliselt rääkides hoidsin vaevu pisaraid tagasi ), siis ma päris tõemeeli uskusin, et ta kahetseb, tunneb süüd.

SUUR OLI MU ÜLLATUS, KUI NAISTUTTAV HAKKAS HOOPIS IRVITAMA JA MIND NAERUVÄÄRISTAMA.

Mõtlesin, mis nüüd lahti, selline segadus tekkis, ei taibanud üldse, et mis nüüd toimub.

Naistuttava käitumine oli minu jaoks ennekuulmatu.

Kui ma peigmehest lahkuajamist melde tuletan, siis hakkab kindlasti naerma.

Ilmselt on see tal kaitsereaktsioon.

Appi, kui mõnus oli jälle seda kõike üksikasjalikult meenutada ja sajandat korda kirjutada. Uskumatu lihtsalt, kui hea tunne tekkis.

p, see et sina uskusid ja lootsid sõbranna vabandustele, et tähenda, et tema üldse end süüdi tundiski ja võib vabalt olla, et ta polnudki SIHILIKULT süüdi.
sina ainult nüüd takkajärgi oled välja mõelnud, et sõbranna OLI süüdi.
kui sa selle kõige sees olid, siis sa ju nii ei mõelnud.
tema ka ei mõelnud.
teinekord asjad lihtsalt lähevad nagu nad lähevad.
arusaamine tulebki tihti takkajärgi ja see pole üldsegi paha ju. vähemalt ta tuleb ikkagi.

ja veel, 40 aastase olemus muutub samamoodi pidevalt nagu 10 aastasel, nagu 2o aastasel, nagu 50 aastasel ja 60 ja enam aastasel.
inimene vaimselt pidevalt areneb ja muudab oma arusaamasid kuni surmani.
noorena lihtsalt ei teata veel asju, mis on ees ja siis kujutatakse ette, et nii ja naa.
mida kaugemale eluga jõuad, seda rohkem sa tead, seda rohkem mõistad.
ainus vahe on selles, et noor oma pisukese teadmistekogusega usub end targemaist targemaks, aga vana arvab, et appikene, ma ei teagi mitte midagi, sest nii palju on asju, mida ei saagi ses elus selgeks, mida ei saagi teada.

elu on edasiliikumine, pidev areng, pidev õppimine ja pidev oma kunagiste raudpoltkindel-veendumuste ümbermõtestamine.

kui jah, kuhugi kinni jäädakse, siis areng peetub, edasiminek puudub ja ongi paigalseis või hoopis tagasiminek.

aga ausalt, mida sa ootad sõbrannast täna veel, kui sa tead, et ta sinu vastu enam huvi ei tunne.

Kui naistuttav oleks muutunud, oleks ta mulle seda NATUKENEGI välja näidanud.

Miks ta üldse peaks minu suhtes muutuma, kui mina EI ole talle mitte kunagi mitte midagi tähendanud ?

mida sulle aina peab välja näitama?
ta ei peagi sinu suhtes muutuma, sest sa oled minevik ja õigesti ta teeb, et minevikus aina ei sobra.

mis sul selle sõbrannaga ikka ausalt on, et sa nii temas kinni oled?

tahan veel öelda, et imestad, kuidas ta sai sulle lambist saata sõnumi, et oled jah vanamutt....
aga sa ENNE ju ISE saatsid temale sõnumi, et appi, olen vana, 40 lõi juba ette.

vastaski siis nii nagu sa ise mõtlesid ja soovisid.

olen küsinud paljudelt oma tuttavatelt niisama, et kui ma saadan teile sellise sõnumi, et kuidas teie mulle vastaksite. ja uskumatu, aga nad enamvähem nii mulle vastuse saadaksid nagu see naistuttav sulle saatis.

sa ju ise tahtsid seda, ise nurusid kinnitust, et oled vanamutt valmis.

Temast ei olegi mitte midagi oodata.

Üritasin ju rääkida, arutada, aga sellest ei tulnud midagi välja.

Saad aru küll, et see ei ole normaalse inimese vastus.

Mitte keegi ei soovi sellist vastust.

Ta ei muutu minu suhtes sellepärast, et mina ei ole talle mitte kunagi mitte midagi tähendanud.

Oleks ma kunagi NATUKENEGI talle midagi tähendanud, siis veel.

Sinu meelest ohver nurub ka kurjategijalt, et ta ära tapetaks.
Miks mõrvareid siis kinni pannakse ?
Ohver ju süüdi, nurus tapmist.

Ja need, kes auto alla on jäänud, ka nurusid autojuhilt allaajamist.

Ära hakka nüüd ütlema, et see on midagi muud, ei ole.

Kui inimene midagi kurdab, ei tähenda see seda, et kohe peab ära kasutama.

Naistuttav ka kurtis, kuidas tema vend käitus oma tütrega, kas mina hakkasin tema kurtmist ära kasutama ?
Ei hakanud ju.

Tegelikult olin ikka väga naiivne küll.
Uskusin, et naistuttav on SUUR HARULDUS, ERILISELT HARULDANE ÕELUS, teisi selliseid naisi ei ole.

Täiesti tõsiselt arvasin nii.
Foorumit lugedes näen, kui sinisilmne olin, kui rängalt eksisin.

Oehh, rumal olen terve elu olnud ja lihtsameelne.

Su emal oli ju kogu aeg õigus. Hoia naistest eemale ja kõik on korras.

ükski inimene ei olegi suur haruldus
ja kogu inimkonna ühisteadvus on IGAS üksikeksemplaris olemas küll.
kõik see, mis on sinus, on sõbrannas ja on ka kõigis neis kommenteerijais siinsamas ja täna.
nii on, nii oli, nii jääb.
ei ole ükski inimene muud, kui ainult inimene kõige inimesele omase hea kui halvaga.
ka sina, P, oled kõigest inimene, täpselt nagu kõik teisedki, nagu sõbranna, nagu su ema, nagu iga teine naine eelkõige ja üsna isegi nagu iga meeski- kokkuvõttes oleme ju KÕIK inimesed ja meis kõigis ON olemas absoluutselt KÕIK inimese omadused, ei mingit erandit ses suhtes. muidu me ei olekski inimesed.

kuule, see, et sul huumorimeel puudub, see ei tähenda, et teine ilgelt õel kohe on.

Kui kleenuke naine end peegli ees keerutab ja oigab, et appppiiii, ma olen nii paks...siis mida talle sel juhul vastatata.
vastadki ju, et oled jah ilgelt paks.

mida siis peaks nagu vastama? hakkama ninnunännutama, et, mis sa nüüd, pole sa paks, sa oled imeilus, sa oled nii peenike, nii kaunis jne...
milleks peaks täiskasvanud inimesega nännutama nagu imikuga.
see kleenuke naine teab isegi ju, et ta pole mingi paks, see on tal lihtsalt mingi tähelepanuvajadus ja kinnituse ootus, et kas ikka kõik teavad ja märkavad, et ma olen peenike, et ma pole paks.
selline tähelepanu endale tõmbamine on lapsik ja selline lapsik saabki vastuseks selle, mis ta saab.

kas sa tõesti uskusid, et sõbranna hakkab sulle peale su enda vanaksolemise nutulaulu, nagu lapsele lohutust pakkuma, et oi, kallis, P, sa oled veel nii noor, sa oled ilus noor naine veel jne...

kui teie suhe oli juba ammu minevik, siis sa tekitasidki oma nuruva sõnumiga just sellise reaktsiooni ja saidki, mida küsisid, sest teda ei huvitanud sinu sõnum ja sina ise ka mitte. sa tüütasid teda ja ta ei soovinud su sõnumeid, ei su sünnipäevi, ei miskit sinust enam. pressisid ise peale ju.

mis puutub siia autoõnnetus?
mis puutub mõrv?

sa väidad, et need on üks ja sama, et neil pole vahet, st sinu sõnumil ja mõrval pole vahet..

aga on ikka küll.
niisama nagu sa väidad ise, et pole vahet, kas mees ja naine lähevad lahku või naine ja naine lähevad lahku.
ikka sinu järgi on hullem, kui naine naisest lahku läheb.??!!

tundub jah, et kõik, mida sina ütled, on õige, aga mida teised arvavad, ON VALE.
kuidas siis nii?

Inimesed on ikkagi väga erinevad.

Ühes on palju head ja väga vähe halba.
Teises jälle vastupidi.

No ei olnud me naistuttavaga sarnased. Minul näiteks ei tekkinud vajadust talle õelusi ütlema hakata, mul oli vajadus suhelda, sõbrustada.

Naistuttaval oli minuga vajadus õelutseda, oma võimu näidata.

See sarnasus oli, et me mõlemad olime TÕRJUTUD teiste naiste seas.