no teema kirjutajaid P. ja pille alt on ju mitmeid. ikkagi meeskonnatöö, mida on näha ka ebaühtlastest tekstidest. ja et keegi raha teenib halastamatult ka siinkirjutajate näputööst tekitab õõvastust.

kahju inimeste vaevast, kes püüdsiski abistada INIMEST, keda pole kunagi olemaski olnud.
natuke angu mõnitamisena tundub kirjutaja poolt.

Igavesti Sinu, pille. P.

Luule Laul, kes on Autraalia väliseestlane ja sõitis Eurovisooni kajastama, aga tegelikkuses kunagi eksiteerinud ei olegi.

kui moosimadu ütles, et kõik ju fun ja 3,14 on tore pike nähvits- psühh, ju ka lootis kuulsaks fake tegelaseks saada, siis jah, minul on kahju omast ajast, mis sai siia raisatud.
Aega teatavasti keegi tagasi ei saa. ja keegi varastas minu aja asjadele, mida kunagi pole olnud ja inimesele, kes kaastaundmist ja kaasmaõtlemist ei vajanudki, kuna teda pole olemaski olnud.

alatu, minu arvates.

olen tavaline varas.

Kui muidu netis petetakse scam- idega raha, mina petan inimeste tundeid..
need ju hindamatud.
ihii ja ahhaaa

ongi igal inimesel pea otsas, et niipalju, kui võimalik, ISE otsuseid teha ja kuulata oma sisehäält. juba maast madalast peaksid lapsevanemad lapsele selgeks tegema, milline haige paik on see inimeste poolt moonutatud maailm.
laps peab teadma, et ainus, keda saab usaldada, on tema ise. paremal juhul ema-isa, vanaema-vanaisa-
kuigi ka neid alati ei saa.
teised inimesed pole kunagi lõpuni usaldatavad.
paremal juhul nad lihtsalt on ei kala, ei liha, halvemal juhul nad reedavad sind ja väga halval juhul hävitavad, isegi tapavad su.

kogu see võrk, mis meie ümber on "kootud", on nagu lõks ja sina oled kärbes. pole teada, kas sa sellest võrgust elusana väljudki.

ela lihtsalt vaikselt oma elutsükkel lõpuni.

sellesse maailma sündimine pole mingi rõõm ega kingitus, see on kannatuste, katsumuste rada.
selle mõtet pole võimalik mõista.
võime küll lohutada end nii ja naamoodi, aga mis päriselt toimub, me ikka ei tea.

raisatud aeg ja rasatud tunded Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kui moosimadu ütles, et kõik ju fun ja 3,14 on tor
> e pike nähvits- psühh, ju ka lootis kuulsaks fake
> tegelaseks saada, siis jah, minul on kahju omast a
> jast, mis sai siia raisatud.
> Aega teatavasti ke
> egi tagasi ei saa. ja keegi varastas minu aja asja
> dele, mida kunagi pole olnud ja inimesele, kes kaa
> staundmist ja kaasmaõtlemist ei vajanudki, kuna te
> da pole olemaski olnud.
>
> alatu, minu arvates
> .

Muuseas, kas see kommentaar ei meenuta P-d? Sama suhtumine: "keegi teine on mu ajaraiskamises süüdi, keegi teine, aga mitte mina!"
P-light, rasvavaba variant.
Ka mina hakkasin ju P-le siiralt nõu andma, aga ma ei teinud seda oma elu arvelt. Ei, ma kasutasin aega, mille ma tõenäoliselt oleksin mingil muul moel niikuinii tühja lasknud. Nüüd kui ma lõpuks (loodetavasti, tont seda naisterahva mõtlemist teab) olen taibanud, et ka maailmakuulsad psühhoterapeudid ei suudaks selles keskkonnas selle tegelaskujuga mitte midagi mõistlikku korda saata olen ma loobunud asja liiga tõsiselt võtnmast, kuigi aeg-ajalt siiski vilksatab mõte, et ehk saab sellel soigumisel sabast kinni...
Aga P ongi lõks. Ei saba, ei sarvi, ümmargune libe pehme pall.
Nii tulekski võtta.
"Sisenemine sellesse teemasse omal vastutusel".

arvan, et välja tuli inimlikkuse pool. mul jäi tõesti tükk tööd tegemata ja ellest on kahju küll.
aga on kuidagi ebameeldiv, et sa kaasa tuntud ja kaasa elatud koletisle, kelle keegi kirjanik või on neid mitu, loonud oli.
ikka on halb tunne, kui tunned, et keegi on su aja ära varastanud, sama räpane tunne, kus scammeri otsa komistades, kes raha kerjab olematute õnnetuste kirjeldamisega.
---
nüüd tekib küsimus eestikast, ajakirjaniku eetikast.

elu on mäng.

ja ma ei ütle, et P teema kuidagi halvem mäng oli, kui muud mängud siin elus.

osavõttu oli, otseselt maksma ei pidanud, kuigi, kui võtta, et aeg on raha, siis küll.

aga niisama teleka ees istudes kaob aeg samamoodi, raamatut lugedes samamoodi, mööda poode kammides sama moodi, telefoni otsas jutustades sama moodi...
niiet, aeg kaob, mängud jäävad.
aeg kaob igal juhul, teed sa midagi või ei tee.

mulle isegi meeldis see P kuju. nii ajuvaba kangekaelne, niisugune puuslik, et ajas tükati südame ikka nii täis...ja samas pani südamest kaasa tundma, haledusest oleks tahtnud teda kallistada, ta õnnetut elu pisutki helgemaks muuta...
emotsioonid käisid üles alla ja ühtäkki sai selgeks, täitsa reaalselt iseenda peal kindlaks tehtud, et vaata aga, kõik need inimeste tundenüansid on ikka igas meis olemas ja me ei erinegi niiväga üksteisest selles mõttes.

loeb keskkond, loeb seltskond, loeb, kuidas su elutee kulgeb, kas lausmaal ilma takistusteta või mööda kände ja künkaid aina end kokku võttes...sellest siis kõik need erinevad eluteed, need saatused, suhtumised, arusaamad..

mitte midagi pole asjata, olgu see kui ajuvaba tahes.

aint et veidke nukker on näha, kui kergelt annab inimesi lolliks teha, ära kasutada, petta....ja nad usuvad viimse hingetõmbeni, et ehk ikka pole pettus.
aga argod ja pilled ja liisid elavad aga meie kõrval kogu aeg, seda ei tohiks unustada.

ära iial aita seda, kes näib abi vajavat. Löö jalaga. valeta ja vassi, parasta ja irvita.

ma ei taha mõjuda kuidagi nõmedalt, parastavalt, kuid ma olin koguaeg hämmingus, et inimesed, mis teil viga on, miks te usute seda, mis on ju pealt kohe näha ebareaalne, ebausaldusväärne. ja uskusid niivõrd palju targemad inimesed kui ma ise.
tihti paneb üllatama siin delfis, kui kergesti inimesed lähevad mingi jaburuse liimile. vbl olen ise siin elus kuidagi kibestunud või liiga umbuslik või ma ei oskagi sellele õiget nime leida, kuid ma ennem ei usu, kui usun.

minu kooliajal panustati inimlikkusele, märkamisele, aitamisele, hoolimisele.

nüüd aga ei loe muu, kui hundimoraal, pettused, ärapanemised, valetamised, varastamised. mida kõvem kurjategija oled, seda kõrgemale oksale jõuad.

180 kraadine uperpall.

aga kontrolli.
kui hetkekski kahtled, siis jäta parem tegemata.
su sisetunne ei peta sind, ainult oska seda märgata.

Ma ei olegi öelnud, et ise oma probleemides süüdi ei ole.
Olen küll.

Oleksin võinud naistuttavat peigmehe ajal mitte sisse lasta, aga süütunne ei lubanud õnnetule naisele selga keerata.

Mõtlkesin nii, me ju suhtleme, me PEAME KA KOOS OLEMA ÕNNETUD, et kui naistuttav on õnnetu, ei ole ka minul mingit õigust õnnelik olla.

See on puhtalt minu enda süü, et ma niimoodi mõtlesin.

Ei ole kuidagi oma süüd eitanud.

Naistuttav lihtsalt kasutas minu uskumusi ära ning see on küll puhtalt minu viga ja nõrkus, et tal seda teha lasin.

eilne,
oli samasuguse alatooniga nagu see teemagi siin.
seal sai plika mõnitaja karistada.
ka siin peaks saama asja vedaja karistada.

seal mõnitati vaid kaht plikat, siin paljusid kaasinimesi.

jah Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> minu kooliajal panustati inimlikkusele, märkamisel
> e, aitamisele, hoolimisele.
>
> nüüd aga ei loe
> muu, kui hundimoraal, pettused, ärapanemised, val
> etamised, varastamised. mida kõvem kurjategija ole
> d, seda kõrgemale oksale jõuad.
>
> 180 kraadin
> e uperpall.


Sellest ma küll aru ei saa, kuidas see teema niisuguse järelduseni vii saab?
Kui nüüd sellesse teemasse tagasi vaadata, siis oli päris palju inimesi, kse oma parima äranägemise järgi P-d ree peale upitada proovisid. No ikka üsna palju oli ju proovijaid, eks need katsed tulid mu meelest südamest.
Inimesed ei olegi ju lootusetult kalestunud, kas pole?

Vanasti oli täpselt samasugune hundimoraal, nõrgemale istuti pähe.

Ma isiklikult küll ei näinud koolis mingit hoolimist, märkamist, aitamist.

Näiteks mina olin koolikiusamise objekt, mitte keegi ei astunud minu kaitseks välja.

Õpilastest saan veel aru, keegi ei taha tossikest kaitstes põlu alla sattuda, aga et õpetajad ka koolikiusamisest väljagi ei teinud, see ei kõlba küll kuhugi.

oi kui vastik sõna.
mitte keegi pole süüdi oma elu elamises.
lihtsalt elud ON erinevad ja igal omad head ning vead.
kuidas saab üldse mõelda, et ma olen süüdi?!
see on sinu elu, sa pole süüdi oma elu elamises.
sinu roll on selline ja sa täidad vaid oma rolli elu näitelaval.
keegi pole süüdi oma elu elamises.
appikene.
ja läheb just nii nagu su roll ette näeb.

olen siin juba maininud, et ka 50+ foorumis käisid mingid jäledad mängud, mängiti inimeste helgetel tunnetel ja kahjuks mängija/d sõid kõik normaalsed suhtlejad välja. meenub, kuidas keegi kunagi selle kohta mainis, et nagu vähkkasvaja, kes ei mõista, et tema võiduga kaasneb ju surm.
ainuke, millest ma kunagi aru ei saa, milleks mängijatel seda vaja on. kui keegi siin mainis, et elu ongi mäng, siis mina ikkagi ei mõista, milleks selline mäng. mida see annab?

olen õpetja olnud, me koolis tegi üks teismeli sest natuke vanem poiss enesetapu ja kõik need üksindust kirjeldavad lood, alaväärsena elamisene kirjeldatavad lood on südamelähedased. Ikka veel. Kuigi polnud mina nende klassijuhataja.ja ikka painab mõte, et kui oleks märgatud, kui keegi oleks hoolinud rohkem, järsku oleks see inimene elus.
---------
ja siin delfikas keegi grupp inimesi irvitab 4 aastat heasüdamlike kaasaaitajate üle. see on julm ja küüniline.

Tee selgeks, kuidas see teisi inimesi solvab, kui ma reaalselt lasin naistuttaval enda ja peigmehe vahele tulla.

See puudutab konkreetselt ainult mind ja naistuttavat, kedagi teist ma ei süüdistagi.

Kuidas saab ennast puudutatuna tunda asjus, kus sina asjasse üldse ei puutugi ?

Ning see, et mul ei ole naistuttavaid ja sõbrannasid, kellega suhelda ?
Ei olegi.
Lizaga olen saanud 2 korda lühikeseks ajaks kokku, aga rohkem MITTE ÜHTEGI naist ei ole, kellega suhelda.

Kuidas minu SUHTLEMISE PUUDUMINE kedagi solvata saab ?

Kas ma pean ütlema, et mul on naistuttavaid., kellega juttu puhuda, kui TEGELIKULT EI OLE ?

ma oleks tõesti tahtnud kasutada seda täiesti tühja raisatud aega siin millelegi muule pühendada. kasvõi oma lastelastele, kes ka teismelised. aga mure oli selle kirjandusliku fake tegelase pärast. palju totakusi just selliste suust kuulebki, päriselus ka. Tundub, nagu ei saakski nad aru, kus see reaalsus algab ja lõpeb..
ja nüüd keegi irvitab näkku, korjab raha ja irvitab veelgi..
kahju, et inimese intelligents on nii madal. müüd sooviks talle, sellel pille ja P. kirjutajale samasugust saatust: palju hingevaeva kellegi pärast, keda pole olemaski.

Mina olen täiesti ÜKSINDA, ei ole mul mingit gruppi ümber ja mitte kunagi ei ole olnudki.

Kui sa TÕESTI õpetaja oled olnud, kuidas sa üldse inimesi ei tunne ?

No ei olnud sa tegelikult õpetaja ju.

Saad tegelikult väga hästi aru, et olen olemas, aga lihtsalt naudid oma õrritamist.

Mis see sulle pakub, sellest mina aru ei saa, aga ju siis midagi pakub, mis mulle arusaamatu.

moosimadule

rääkisin üldiselt, mitte neist õrnahingelistest aitajatest.
eks neid ikka on.

aga elureeglid on tänapäeval ikka muule sätitud, kui ligimese märkamisele.
mis kasvõi meie esiareenil käib aastakümneid juba?
kas meie pisikese rahvuse lõhestamine ei ole siis nagu omaette eesmärk selles suunas?

kui paljud mustade tegudega tegelased aina ronivad kõrgemale ja sülitavad alamatele, kui põhule pähe. valetades, lubades maad ja mered kokku. saades oma tahtmise, tõmmatakse hoopis silmus su kaelas koomamale.

ahh, ei taha sest rääkidagi. liiga vastik on kogu see tants rahapaja ümber.
raha teadagi, kui see inimesest ettepoole asetada, ei too kunagi head......
kui elame, ehk näeme, kaugele selliste pettuste ja valedega jõutakse.
uskuda ei saa tõesti enam mitte midagi.
iga sõna võib pettus olla,
iga lisatud rahaühik võib sult kümnekordselt selle hoopis tagasi võtta.
"moraal" siin eelpool andis tõuke mu jutule, mitte P teema. kuigi ka siia sobib.

sel P. teksti tootjal pole olnud iial südamevalu oma lähedaste pärast: lähedaste, kelle käekäiku sa iga hetk faktidega kinnitada ei saa.

scam tootjad, need kes meilidega ja telefonikõnedega teavada õnnetustes ja raha selle eest küsivad, justkui keegi su sugulase, su enda lapse või muidu tuttava abistamine kuskil välisamaal nõuaks kohest sekkumist.

Ongi ju nii koostatud. et mängida tunnetega.
ja see on jube, sest sel hetkel ei saa ju üle ka kontrollida, kas oli, kes oli, kus oli. see võtab ju aega.

ja hiljem, tõe selgudes, faktide kontrollimisel, on nii kahju enda raistaud ja ärakasutatud aja ja tunnete pärast.


ja see mure. selle üle irviyamine on ikka eriti JULM.

"jah", usu, maailm ei ole nii tume. Vanasti toimus sama hullusid asju, hullemaidki veel kuid me ei teadnud midagi. Ei äelda ilmaasjata, et teadmatus on õnnistus. praeguses jaburalt inforikkas maailmas sõltub meeletult palju sellest, millele me ise keskendume: kas näeme ainult halba ja sellega juskui võimendame seda või keskendume heale ja laseme sel läbi enda levida.
Just praegu on kevad, panid tähele? :D

P. to Olen õpetaja olnud 13. mai 2015, kl 18.27
Mina olen täiesti ÜKSINDA, ei ole mul mingit gruppi ümber ja mitte kunagi ei ole olnudki.
---------
Nüüd vajaks see koht tõestamist faktidega, kulla kirjanikk

Kui sa TÕESTI õpetaja oled olnud, kuidas sa üldse inimesi ei tunne ?
----------
sellpärast ma õpetja olingi selles ühiskonnas.



No ei olnud sa tegelikult õpetaja ju.
----------
olin päriselt, ja koolipoiss, enam-vähem juba täiskavanu oli, oli enesetapp.

---------
kui see sinu alatuse raamidesse ei mahu, sinu moraalitusse, siis on lihtsalt kurb su pisikese omakasupüüdliku näruse hinge pärast.

su tööandaj pärast ka, sest keegi selle idee ju tekitas.

Jah, oligi minu ja naistuttava suhtlemine inimlikult võttes ebareaalne, aga see oli reaalselt.

Tundsingi, et kui naistuttav on õnnetu, siis minul ka õigust õnnelik olla ei ole.

Eks see tuli süütundest, et mina olen teistest naistest viletsam ning pean nüüd taevani tänulik olema, et üks sookaaslane minuga üldse rääkis.

Ning kuna ma olen viletsam, siis ma ei ole seda ära teeninud, et mul paremini läheks.

Niimoodi ma mõtlesin ning oma mõtteid olematuks muuta ei saa.

Naistuttav muidugi ei saanud minust aru, arvas, et ma olen üks poolearuline sooda.

pilleke, või lilleke, nüüd küsiks ikka enne fakte.

Õpetaja sa võid ju olla, ega õpetaja ei peagi andekas psühholoog olema.

Kirjutan siin, sest see pakub mulle leevendust.

Kui sa seda ei mõista, on mul su õpilastest kahju.
Ilmselt ei mõistnud sa ka nende hingevalu.

See ei ole mõeldud etteheitena, lihtsalt nii paistab olevat.

Olen oma loost, mõtetest ja tunnetest põhjalikult kirjutanud.

Tundsingi süüdi, kui mul paremini läks, kui naistuttaval.

Ta ju ikkagi rääkis minuga, seega mis õigus oli mul õnnelik olla, kui tema oli õnnetu.

Nii ma tundsin ning aega tagasi ei keera.