Jälle see perest ilmajäämine! Ise ajasid peika ära, ise tegid aborti.
See polnud mingi heategu, mitte kellelegi, isegi sõbranna jaoks mitte.

mis on hea ja millega seda küll mõõta saaks?

sinu isa, P, polnud üdini hea midagi, ta oli üks teist, kes oli viltu, väga viltu. ilmselt ka tema ei julgenud halb olla, kartis niiväga halb olla.
seepärast teie elu teie kodus oligi selline nagu ta oli, sest keegi ei julgenud olla TEMA ise, mängiti kedagi teist. loomulik, et nii õnnelik olla ei saa. ennast tuleb armastada sellisena nagu ollakse, vastasel juhul kaob siht silme eest sootuks, täpselt nagu sinul, sinu vennal, sinu emal ja lõppeks ka sinu isal kadus, kes polnud keegi õnnelikud.
kas nii tasub siis hea üldse olla, mis mõte sellisel headusel on?

Sel ajal oli "sõbrannale" seda väga vaja.
Miks ta siis nii palju vaeva nägi, nuias ja meelitas ?

Kui rasedaks jäin, ei saanud "sõbranna" magadagi, poole ööni veenis mind, et seda last sünnitada ei tohi.
Pani ise arstile aja kinni ja tuli ka koos minuga arsti juurde, ootas küll koridoris.

Isa küll kedagi ei mänginud, aga allaandja ja leplik on ta kogu aeg olnud.

tuleb ikka sirge seljaga ja pea püsti ringi käia. Muidu võib porri kinni jääda ja taevatähed märkamata, mis peaksid meid juhatama pimeduses.

aga mida head sa siis P, pees nagu teinud oled?
ja lugejatel ei tasuks geneetikat alahinnata. Vihageenide olemasolu on teaduslikult ammu tõestatud.
See passiivne agressiivsus P poolt on vägagi järjekindel. Kes lugejatest jakaks mitu aastat ühte joru ajada ja kõiki teisi arvamusi halvustamast, mis <p--eele ei sobi.
selleks peab ikka õelust ja viha ju jätkuma.
P räägib, kuidas tema PIDI hea olema st, temale loomuomane polnud see ei siis ega praegu.

Meie iseloomustuses ja enesehinnangus on kolm valdkonda, milles meie olemus avaldub: 1)keha ehk välimus ehk füüsis. Need paistavad välja ja on kirjeldatavad. 2) Sisemised ehk hingelised, emotsionaalsed, võimelised, tahtelised, vaimsed ja kõlbelised omadused. Need niisama välja ei paista, vaid avanevad alles veidi pikemal suhtlemisel. 3) Käitumisjooned, mida näeme jälgides: julgus, ettevõtlikkus, otsustavus, vastutusvõime.

Olen alati olnud hall hiireke, sellepärast sai "sõbranna" minuga käituda nagu tahtis ja ma ei osutanud vastupanu.

Isa oli väga hea inimene ei taha uskuda, et ta kuidagi viltu oli.

P.le
Täna keegi FB-s jagas. Ehk saad mõistukõnele pihta...


Probleemide ja valu põhjus

Loengu ajal tõstis professor üles klaasi , milles oli veidi vett. Ta hoidis klaasi üleval, kuni üliõpilased olid seda tähele pannud, ja küsis: "Kui palju see klaas kaalub?"

"Viiskümmend grammi...sada grammi," pakkusid üliõpilased.

"Ma ei tea sea isegi täpselt," jätkas profesor, selleks tuleks klaas ära kaaluda. Aga küsimus on hoopiski muus. Mis juhtub, kui hoida seda klaasi üleval mõni minut?"


"Mitte midagi ei juhtu," vastasid üliõpilased.

"Hüva, aga mis juhtub, kui hoida klaasi üleval tund aega?" küsis professor.

"Käsi hakkab valutama," teadis keegi.

"Nii. Aga mis juhtub, kui ma hoian seda klaasi üleval terve päeva?"

"Teie käsi kangestub ja muutub tuimaks, te tunnete lihastes suurt pinget ja valu. Käsi võib koguni halvatuse saada ja teid pannakse haiglasse," hõikas üks üliõpilane auditooriumi naeru saatel.

"Väga hea," jätkas professor häirimatult, "aga kas klaasi kaal muutus selle aja jooksul?"

"Ei," kõlas vastus.

"Aga miks siis kasvas pinge ja valu lihastes?"

Üliõpilased olid jahmunult vait.

"Mida tuleks teha, et valust vabaneda?" küsis professor.

"Lasta klaas alla, panna see käest ära," kõlas vastus auditooriumist.

"Just nii!" hüüdis professor. "Samamoodi tulle toimida eluprobleemide ja ebaõnne korral. Kui hoiate neid oma peas mõne minuti, siis on see normaalne. Kui hoiate neist kinni kauemat aega, hakkate tundma valu. Kui aga klammerdute nende külge pikaks ajaks, halvab see teid ja te ei suuda enam millegagi tegeleda."

Varahommikuses kommis ei ole midagi valesti, ei ole küll minu, aga kõik õige.

Kas sinu meelest see, et ma olin sunnitud teiste naiste ees koogutama ja noogutama, siis tõesti 100% välistab selle, et ilma koogutamise sunduseta ma ei oleks hea inimene ?

Usun, et lapsed on vanemate sarnased ja minu isa on tõesti hea inimene. Kui kellelgi läks pahasti, oli isal südamest kahju. Ma ju elasin isaga koos ja nägin.

Koolis olin tõrjutu, sest ei saanud sõna suust.
Siis mõtlesin, et kui kellelegi tehakse liiga, olen talle toeks ja kui suudan, lähen appi.
Mitte keegi ei sundinud mind nii mõtlema.

Teadsin, kui valus on, kui olen tõrjutu ning sinusse suhtutakse põlgusega.
Jube oli näha, kui kellelegi teisel sama valus.

Just sellepärast on mul naistuttavat raske mõista. Oli ju tema samasugune ärapõlatu.
Tõrjutud peaks kokku hoidma ja teineteisele toeks olema !

Lisan veel, et mul ei ole kunagi olnud sisemist vajadust kellelegi heast peast halvasti öelda või inetult käituda.

Sundusega ei ole siin miskit pistmist.
Juba 20a tagasi mõtlesin, miks küll käitutakse süütu inimesega alatult või öeldakse inetusi ilma põhjusta.

Mulle ei paku heast peast halvasti ütlemine mitte midagi. Lihtsalt süütust inimesest hakkab kahju, kui talle liiga teha.
Nii tundsingi sisimas ja mitte keegi ei sundinud mind nii tundma.

Kui keegi sind tõesti solvab, siis tekib negatiivne energia ja paha tunne, siis pead küll vastu ütlema.
Enda SOLVAJATELE oleksin küll tahtnud enesekaitseks vastu öelda, aga tundsin, et ei tohi.

Kui ma siin vastu vaidlen, siis tähendab ollakse ülekohtune või lihtsalt solvatakse.

Viisakale ja õiglasele kriitikale ei olegi vastu vaielnud.

Kokkuvõtteks.

Kui mul ei oleks olnud teiste naiste ees koogutamise kohustust, siis enda solvajatele oleksin küll enesekaitseks vastu hakanud. Järelikult siis su arust hea inimene ei kaitse ennast, laseb kõigil endale pähe p.sandada.
Sa oled siis nii hea, et kõik võivad sinuga teha, mis pähe tuleb ja sa kunagi ei astu enda kaitseks välja ?

Lihtsalt oma lõbuks süütu kallal norimine jne. on mulle olnud arusaamatu.

Viimase lausega ühinen täiesti. Saatsin sulle meilile kirja ka.

Vahepeal siia veel postitusi tulnud. Mõtlesin viimase lause all seda, et tõrjutud peaksid teineteisele toeks olema.

õige
Aitäh ! Lähen varsti ja loen.

Mis heategudest jutt
Juba 4.-s komm sulle.

Sa nüüd kiristad hambaid, et mida see ullike patrab siin.

Lisan veel, et noorena käitusin peamiselt sellepärast nii, et uskusin, et ma olen nii vilets ja teised nii väärtuslikud, ainult mina ei kõlba mitte kuhugi.

Uskusin, et mind PEABKI solvama, ma olen selle ära teeninud, sest olen ju kõlbmatu.

kui su kodus ikka niii suur headus oli, siis ütle, kust tuli sinusse selline suhtumine, et sina oled allapoole arvestust kõiges.
No täiesti vastuvõtmatu on selline seletus ja mina seda ei mõista.
olin ka koolis vagur talleke, otseselt ei tõrjutud, aga ega mina eriti trüginudki teiste kampa. õpetajad vahel norisid küll ja seda mu vaikimiste pärast, aga seegi on ammugi unustatud ja enda jaoks selgeks mõeldud. Ka need koolikaaslased, kes mingil kombel mind kunagi häirisid oma üleoleku demonstreerimisega, on ammuilma selgeks mõeldud ja olen nad ammu vabaks andnud oma mõtetes.
Nüüdseks tean, et kõigil meil ON oma teekond siin päikese all ja enda jaoks oleme kõige tähtsamad meie ise. Esmalt ikka iseenese tunne ja siis jah, tulevad teised ja sedagi vastavalt vajadusele ja võimalustele. Mitte nii, et annan end täiega teiste teenistusse ja nende meelevalla alla.
Milleks siis mina oleksin, kui mul enda elu ja armastust mu enese vastu üldse ei oleks. Oleksin mõttetu ja minu elu oleks samamoodi mõttetu käkerdis.

Aaa ja tahtsin öelda veel, et minu lapsepõlvekodus oli armastus, oli tingimusteta armastus, kus armastati elu elu pärast ja inimesi inimeste pärast. Mitte nii, et seda inimest armastan, kuna ta on väärt inimene ja väärib siis armastust, aga teine, näää pole nii väärt, teda armastan vähem siis ja kolmandad pole üldse miskit väärt, neid polegi vaja armastada, sest mis sa saasta armastad...
Nii ei saanud minusse tekkidagi tunnet, et mina olen allapoole teistest ja teised minust kõrgemal. Elu tasandil olime kõik ühel pulgal, kõik oma teekonnal, kõigil oma eesmärk siin ilmas täita.
Selline suhtumine ei tekita kadedust nende suhtes, kel paremini läheb, ei tekita vihkamist endast kehvemate vastu ja, mis põhiline, sina ise tunned ennast võrdsena kõigiga.
Ja meil oli reegel, et ära iial tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Teine reegel oli, et sa võid teha kõike, mida tahad, aga pea silmas, et oma tegevusega ei tohi sa kellelegi haiget teha või kahju tekitada.
Kui inimene elab Loodusega kooskõlas, siis ei kisu elu midagi nii rappa. Elu on tegelikult lihtne ja keeruliseks elab inimene selle ise, või õigemini mõtleb keeruliseks, unistab keeruliseks ja siis ei suuda endale seatud latti enam ületada ühel hetkel.
Ja veel tahtsin öelda, et lömitamine, kõigega leppimine ja nõustumine pole headus, see on rohkem silmakirjalikkus.
Samamoodi pole headus see, kui hambad ristis talutakse kellegi terrorit. Ka see on rohkem silmakirjalikkus ja tõepoolest, kisub isegi pugemise poole.

Kodus öeldigi, et KÕIK on minust paremad, aga seda EI öelnud isa.
Ei olnud meil kodus teiste vahel vahetegemist, eranditult KÕIK olid väärtuslikud väljaspool meie pere.

Otseselt lömitamist ma headuseks ei peagi.

Aga seda küll, et ma ei tahtnudki halvasti öelda. Mõtlesin, teisel ju valus.
Enmesekaitse on teine asi.

Koolis tõrjumine mind juba ammu ei häiri, ongi unustatud asi.
Lihtsalt selgitasin, miks hakkasin üldse mõtlema teiste kiusatute peale.

Tee mulle selgeks see, et kui ema teid, lapsi ja ennast ja ehk isagi pidevalt alavääristas, siis, miks isa, kes oli justkui adekvaatne, nähes, et selline suhtumine moonutab tema lapsi, ei sekkunud.
Iga isa oleks sekkunud,eriti hea isa, kes inimesi armastab ja hoolib.
Minu arust pole sõna "headus" siin kõige kohasem sõna, iseloomustaks sinu isa.
Võib olla ükskõiksus oli see hoopis, või mingil määral mugavus hoopis, või siiski hirm ja kartus.
Ei suuda üksi ema lastele mõju avaldada, kui olemas on veel isa, on kooliõpetajast tädi, on vanaemad, on vanaisad...
Midagi muud on teie probleemi põhjus hoopis.
Ma kardan, et sa kas ei taha ise asju õigete nimedega nimetada, või sa ei saagi aru, aga mulle, sinu teksti lugejale, tundub, et lihtsalt mugav on kogu süü lahkunud ema ja lapsepõlve kaela ajada, võtmata endale mingitki vastutust ja tahtmata selgelt olukordi hinnata.
Usu, P, et igas kodus on midagi, mille kallal annaks terve edasise elu inguda. Ainult, mida see annaks?

Isa natuke sekkus, aga tõenäoselt ei saanud ta aru, kuidas see meile mõjub.
Üldiselt isa oli peres tallaalune.

Niigi oli pahandus, et me hoiame isa poole ja et isa ässitas meid.
Tegelikult ei ässitanud isa midagi.

Ei olnud probleemi põhjus milleski muus.
Tädi mõtles samamoodi. Tädil olid täpselt samuti kõik üliinimesed, keda peab kummardama ja ümmardama.

Vanaemale kaebama minna ei söandanud ja ilmselt vanaema ei oleks ka aru saanud, millist mõju selline kasvatus avaldab.

Ma tunnen suuri süümepiinu, et emast kirjutan, mis süüd kaela ajada ?

Saan aru ju, et ema soovis head, aga kukkus välja vastupidi.

Isa sai niigi nahutada, et meil isaga on ühisrinne ja me oleme vaenlased.
Kuigi isa tegelikult hoidis tahaplaanile ja õieti midagi ei öelnudki.

Ei kujuta ette, mis siis veel oleks juhtunud, kui isa tõsiselt me kaitseks oleks välja astunud.

Oeh, nüüd palun kõige vägevama ees vabandust, et nii kirjutasin.

P, palun kirjuta siia oma ema sünnipäev, lihtsalt kuu ja päev. aastat ei taha
Samamoodi isa oma. aastat ei taha.
Ma vaatan, mis värk teil seal ikkagi oli.

14.detsember emal.
26.september isal.

niisiis, miks ma loen nende kahe suhtest välja, et nad polnud teineteisega ausad. mingi vale saatis nende elu terve aja. nende suhe polnud nagu tõeline suhe mehe ja naise vahel, midagi oli teisiti.

aga jah, ema oli "terav kriit" karbis ja oleks teinud ilma hoopis kõrgemal tasandil, kui see tal võimalik oli. ehk see ka rahuloletatust tekitas. üldiselt ajas su ema enda arust õiget asja ja võitles õigete asjade eest. samas aga oli kuigagimoodi mingi jamaga seotud, mingi ebaausa asjaga. hinges oli tal sügav emotsionaalne haav. ta otsis armastust, aga samas ta ei suutnud ise ennast armastada. tuttavaid leida polnud ka kerge. talle tundus, et talle ollakse võlgu, kas siis elus üldiselt või midagi/kedagi???

isa oli omal viisil salapärane ja konfliktis iseenda võimaluste ja vajaduste vahel.
üldjoontes jah, isal olid head plaanid, aga oma ebaküpsuse ja mõningase piiratuse tõttu jäid asjad tihti nagu jäid. ta leppis lihtsalt.

See võib küll õige olla. Emal oli ikka väga hea pea matemaatikas, keemias ja füüsikas.
Kindlasti oleks ta soovinud sellist tööd, kus saaks rohkem oma annet kasutada.
Nõukogude ajal olid aga võimalused piiratud.

Ei usu, et mingi ebaausa asjaga seotud. Kindlasti mitte.

Isa oleks ka kindlasti tahtnud rohkem oma annet kasutada.
Isa on kaugõppes 2 korda ülikooli lõpetanud, aga ta ei ole võitleja tüüp. Leppis ja andis alla.

Õnnetud olid nad mõlemad. Kahju, nii kurb mõelda selle peale.

no ja nüüd oled sina õnnetu. hea, et sul lapsi ei ole, need oleks jällegi omakorda õnnetud, nüüd lõppeb vähemalt see õnnetute jada ära.

Selles suhtes jah oleme kõik õnnetud, et meis kelleski ei ole võitlejavaimu, mida on elus hädasti vaja.
Oleme allaandjad.

Meid vennaga kasvatati koogutama ja kuhu me jõudnud oleme ?

hingerahu teeb õnnelikuks, mitte võitlemine.

Võitlemisega nii mõnedki saavutavad soovitu.
Naistuttav samuti võitles oma armastatu eest, et nad ikka kokku jääks. Kuigi mees ütles, et tema ei armasta, aga naistuttav ei andnud alla, võitles võiduka lõpuni.

Mina aga olen loobuja, allandja. Mu vend samamoodi.

no jumal tänatud,hakkab vaikselt koitma sul lõpuks!! Hakkad aru saama ,et kasvatatud on sind selliseks. Vanemad on süüdi su jamades.Kaks viimast postitust P on juba üsna adekvaatsed.

Helgemaid hetki on P-l varemgi olnud. Kahjuks algab varsti endine joru.