Jah, eks sa peadki nüüd elu lõpuni masetsema ja seda teemat ketrama oma peas.
Ära sa jumala eest naerata või rõõmu tunne elust. Siis saadki kunagi pensionärina voodi ees enne surma mõelda, milline väärt elu sul oli :)

P, kui naistuttav sinu üle naeris, siis polnud see sõbralik nali, vaid õelutsemine läbi nalja, aga sa ei saanud sellest aru, vaid naersid kaasa ja seda lõbusam oli sõbrannal.

Saan sellest praegu aru jah.

P. Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Naistuttava ja peigmehe teema on liiga masen
> dav, et sellega seoses naerda.

No ma räägin ju, et huumorisoolikat sul pole, jutt käis võimest enda üle nalja heita, aga sina jälle - diisel, metallik, hall ...

Vaata, see ei ole teema, mille üle suudan nalja heita.

Kui näiteks kellelegi pere saab hukka, kas siis ainus allesjäänud pereliige suudab selle üle naljatleda ?

Kuidas saan naljatleda selle üle, et lasingi naistuttaval oma pereelu hävitada. Mu jaoks ei ole see mingi naljateema.

Olen enda üle naernud küll ja seda ka koos naistuttavaga, aga need olid teistsugused teemad.

Ma sulle aiast, sina aiaaugust. Sa ei ole võimeline enda üle naerma, vabseee. Zombied ei naera, zombied on tõsised. Ainus, mis neid huvitab ja liikuma paneb, on värske tuksuv süda kellegi rinnus, mis kogu aeg eest ära jookseb millegipärast. :) Hall, metallik, diisel ... :)

Olen naernud enda üle küll, aga mitte nii tõsises teemas.

ikka ootad isegoi halli diiselkarva jutus mingit arengut.

loed seda loba siin, ja kehitad õlgu. nagu vilets õhust ja arvutist väljaimetud jutustus, ei teagi millest või mis teemast...

Kui ma näiteks naistuttava üle õelat nalja oleksin teinud, ei tea, kuidas ta oleks reageerinud. Siis, kui me veel suhtlesime.
Minu üle ilkus mis hirmus.

Nüüd talle muidugi mnu puhul enam miski ei mõju.

Piinlik on see, et koos tuttavaga enda üle tehtud naljade üle naersin.
Võisin küll päris topakana mõjuda ning naistuttav mõtles, ullike ei saagi aru, kui mõnitatakse.

no võttis aega mõne hea aasta, et selgusele jõuda P enese poolt, et käituski lollakalt ja teise lollakatest naljadest aru ei saanud. kus siin nagu uudis on?

on sõltuvus teema nämmutamisest, kirjutamisest.

Sa ei reageerinud kuidagi mu postitusele? Kas kavatsed oma välimust muuta v ei?

Meikima vaevalt hakkan, võib-olla ainult huuli.
Soengut on küll plaan muuta ja juukseid värvida. Muidu üks ja sama soeng juba 10 aastat, õigemini see polegi soeng, lihtsalt lõikamata juuksed.

Naistuttav nägi oma välimusega tohutut vaeva, kui mehele püüdis saada.
Ma ei pingutanud üldse, see lihtsalt ei olnud mul veres.

Palju sa praegult kaalud? Ma saan aru, et sa pole harjunud ennast värvima, no aga elukaaslase nimel võiksid ju pingutada, kui sa yldse tahadki omale elukaaslast... meessoost isikut ma mõtlen.

Praegu kaalun 65 kilo, seega pole ülekaalus. In naisi, kes ei pinguta kuid ikka leiavad mehe. Ei näe põhjust pingutamiseks. Soengu muudab ja värein huuli, kuid rohkem mulle ei sobikski

Kuna elan alevis, siis siin on raske tutvuda.

kell 01.29 täna kaalus P veitsa alla 79 kilo, täpselt ei osanud öelda.
Ja näädsa, praegu täpselt 65 kilo....pole ülekaalus ega miskit.
No on suur vahe 79 ja 65 ja kuidas saab öelda, et veidike alla 79.
Kui pikk sa oled, P?

P. to TO P. postitus ei saa olla meie P.

P. oleks kindlasti öelnud, et tema eas enam lapsi ei saa ja vastastikkune armimine pole võimalik ja mehed on igavad. :)

ja lisanud veel, kuidas tema naisi ei saa....ja seda, et tema ise PEAKS ikka naine olema...

P kirjutas ju, et kaalus ennem 79 kg

kirjutab jah, et nüüd olen natuke kaalust alla võtnud, aga 14 kilo pole natuke ja mu mäletamist mööda siin mõni aeg tagasi ta väitis, et tema kaal pole midagi nii suur ja siis oli ka vist miski 79 tal kirjas ja et enne oli rohkem.
olen jälginud ta teemasid ja märganud muudki vastukäivat või ebatõest või kuidagi imelikku.
kasvõi see NAISTE saamine ja see häda, et OLEKS sõbranna ikka temaga ja tema ikka nii tahtis sõbrannaga sõbranna olla.... ja siis kohe, et me polegi sõbrannad olnud ja teadsin kogu aeg, et tal mind vaja pole ja muu jutt juurde..kasvõi seegi jutt, et sõbranna ise pressis P-le seltsiks ja P pole teda tahtnudki.
võta siis kinni, kas tahtis või ei tahtnud.
ma juba ammu ei usu seda joba siin.
midagi võis olla ju, aga no täiearuline ei jauraks sedasi.
mis selle teema mõte on
ja kes seda kirjutab üldse?

65 kg ma ei kaalu. Keegi tegi nalja.
Ma ei tea, palju ma alla 79 kg kaalun.

Suhtlemist algatas "sõbranna", ma olin nii äpu, ma poleks julgenudki.

Ega ta siis minuga suhtlemise pärast ei algatanud, lihtsalt kedagi teist ei olnud võtta ja kogu aeg üksinda ka imelik käia.

Minuga suhtlemine kui selline teda ei huvitanud.

Mina oleksin igaühega tahtnud sõbranna olla, kes soovi avaldas. Aga soovijaid EI olnud.

Kui nn. "sõbranna" oleks minuga suhtlemise lõpetanud näiteks 20 aastat tagasi, ma ei oleks seda traagiliselt võtnud.
Nagunii me ei olnud mingid sõbrannad.

Püüan selgemalt kirjutada.

Mina soovisingi TÕELIST SÕBRANNAT.

Aga kuna tema minuga ei soovinud üldse sõbranna olla, vaid ma olen aksessuaar kaasas käimiseks, siis ei oleks olnud mul kahju üldse mitte suhelda.

Peale peigmehe äraminekut asjaolud muutusid, tekkis suur tühi auk.

no kuidas sa nüüd nagu ära tõestaks, et ikka mingi kirjamoor oled poolneli öösel? vanainimene P peaks ju magama sel kellaajal.

Miks meie nukrus pikalt kestab? Kurbust tekitavad õnnetused, surm ja teised väga olulised sündmused. Nende mõistmiseks ja juhtunust ülesaamiseks kulub aega. Mõnel juhul kipuvad emotsioonid aja jooksul hoopis tugevamaks muutuma, kui inimene mõtleb juhtunule ja selle tagajärgedele.

Verduyni kinnitusel määrabki emotsioonide püsivuse see, kui palju me nende üle juurdleme ja mõtiskleme. Pidevad ja korduvad mõtted ei lase tundmusel kaduda.
-----------
nii, et Peee, mõnule oma õnnetusetundes aga edasi...
Pane aga jälle kell tiksuma ja hakka aga otsast peale oma ulmelugudega.

Teksidest paistab tüdimust aga ei saa välja lugeda, et pee oleks lõpmata kurb või õnnetu. pee on oma rolli ammu omaks võtnud ja minna lasknud, ta ei oska ega tahagi teisiti elada.

ja pee, sa võiks end teisiti nimetada või sa tahadki pe..se olla?

P, kas sa copy/paste oskad teha?

Suhtlemist algatas "sõbranna", ma olin nii äpu, ma poleks julgenudki.

Ega ta siis minuga suhtlemise pärast ei algatanud, lihtsalt kedagi teist ei olnud võtta ja kogu aeg üksinda ka imelik käia.

Minuga suhtlemine kui selline teda ei huvitanud.

Mina oleksin igaühega tahtnud sõbranna olla, kes soovi avaldas. Aga soovijaid EI olnud.

Kui nn. "sõbranna" oleks minuga suhtlemise lõpetanud näiteks 20 aastat tagasi, ma ei oleks seda traagiliselt võtnud.
Nagunii me ei olnud mingid sõbrannad.

Olen õnnetu, et kõik nii läks.
Mille üle mul õnnelik olla ?

Tüdinud olen sellepärast, et vanus pressib peale ja elu ei paku enam midagi.
Oleks pere, oleks teine asi.