no tore siis ju. Saaaaaaviiiii!

Mis mõttes, kuidas "sõbranna" pidi teadma kuidas mina temagagi käituma hakkan ?
Kuidas ?

Mul oli ju peigmees, kas hakkasin "sõbrannaga" kuidagi inetult käituma ?
Mul oli ju ideaalne võimalus talle vastu nähvata, selg keerata, aga ma EI teinud seda.

"Sõbranna" hakkas ju minuga siis eriti inetult käituma, kui tal mees tekkis.

Samuti peigmees palus, et lõpetaksin "sõbrannaga" läbikäimise, aga ma ei teinud seda.

Mitte kuidagi ei saanud "sõbranna" arvata, et temaga inetult käituma hakkan, kui ma seda elu kõige ideaalsemal võimalusel EI teinud.

Ei oleks midagi "sõbrannat" maha jätnud, ma ei jätnud ju, kui selleks sobiv võimalus oli.

Mis saab veel sobivam võimalus olla, kui peigmees ja pere loomine ?
Süütunded ja tänutunne suhtlemise eest ei oleks lubanud mul "sõbrannat" hüljata.

Kui oleks tulnud ka teine naine ellu, siis süütundest ei oleks ikkagi "sõbrannat" hüljanud.

Ma ju tean, mida ma tundsin ja mõtlesin.
Kuna "sõbrannat" tundsin 13 aastat, siis tundsin, et olen talle nende aastate eest võlgu.

Peigmees lõpus lausa palus, et "sõbrannaga" suhtlemise jätaksin, aga ma tundsin, et ei tohi, oleksin siis alatu.

Ära pane mu pähe mõtteid, mida ma mõelnud ei ole.
Selline asi, et pööran "sõbrannale" selja, ei tulnud mulle pähegi.
Mitte mingit tähtsust ei olnud, kas see kellelegi meeldis või ei. Tundsin kohustust.

Tugevate arvamuste omandamine:
See ei tähenda, et naine peab olema tahtlikult õel või võib lubada endale kõige, mida sülg suhu toob, välja ütlemist. Absoluutselt mitte. Küll aga on oluline see, et naine ei kardaks oma arvamuse avaldamist inimeste ees, kes sellega nõustuda ei pruugi.
-------
ma ikka jälestan teistmoodi arvamist kui minu oma. Ja kirjutavad siia teemasse, mis nemad arvavad minu loost. Kuidas nad aru ei saa, mis juhtus ja kes oli sõbranna ja kes peigmees. miks kirjutajad vastu vaidlevad? namead seal ju ei olnud. ja muudkui susivad nüüd.

Saaaaaaviiii!

Salene pähklite ja rosinatega.

Kui terve elu on olnud suhtlemisvaegus, siis igatsed lõpuks ometi rääkida. Toas olen üksinda, jalutan üksinda, baaris istun üksinda.
Kunagi käisin ööklubis ka üksinda, vot see oli tõeline piin ja piinlik ka, aga kedagi ei olnud kaasa võtta.
Kõige jubedam oligi ööklubis üksinda olla, sest ükski tüdruk või naine ei tulnud sinna üksi. Tundsin end täieliku idioodina, aga midagi teha ei olnud. Keegi ju minuga ei tulnud.

Usun, enamus naisi tahtlikult haiget ei tee. Liba- " sõbranna " hakkas mind küll mõnuga susima, kui enam suhelda ei tahtnud. Oi, kuidas ta kaifis, kui mulle haiget tegi.

Tegelikult ei ole mul naistega üldse mitte mingit suhtlust olnudki juba ammu. Jah, kunagi üks liba oli. Aga vabal aega ei räägi ma naistega üldse. Poes poemüüjat teretan, tööl RANGE ainult tööalane kontakt, ei teki sellist olukordagi, et midagi muud rääkida.
Kunagi poes töötades praktiliselt oma paarilisega ei rääkinudki, ainult hädavajalik tööalane jutt, no jällegi ei tekkinud sellist sidet.

Nii et ükski naine ei tea, milliseks me suhtlus kujuneks, sest seda ei ole olnudki.
Tõrjumise taga on mingi aura või lihtsalt ma ise ei oska selline olla, et naistele meeldida.
Olen naiste jaoks VÕÕRKEHA, must lammas.

Mis krd aura! Ju sa peletis oled ja üdini negatiivne vingu-viiu!

Ikka saaaaaviiiiii!

ema ütles juba siis, kui ma 4-ne olin, et kohe tuleb katastroof. Tegelikult ega 4- aastane ei mäletagi, mida kus ja kuidas öeldi.

Ega ma ei tea seda sõna tänaseni, sest see katastroofiks nimetatud asi jäi ju tulemata, nii nagu õnnetuski.

kuidas ema võib lapsele niimoodi valetada.
Väga suur susija oli.Hiljem olid susijateks peigmees ja sõbranna ka.Kuidas ma võin teada, kes on sõbranna ja kes on peigmees, mul pole sellist kogemustki.

Mida need sõnad üldse tähendavad? kas keegi seletaks, kel ka selline läbielamine olemas?

Savi, savi, savi, saaaaaaaviiiiiiii!

http://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/10-vaartuslikku-oppetundi-mida-su-ellu-sattunud-tropid-sulle-annavad.d?id=70175417
----------
mida me saame õppida suhtlemisest igasuguste troppidega, nagu Peee siin esindatud on.

Peele oleks kähku samasugust troppi vaja. Saaaaaaviiii!

Nähvatakse ka lihtsalt mökule, kes vastu ei ütle. Ei ole põhjust vajagi. Mis põhjus oli liba- " sõbrannal " hiljem mulle nähvamiseks ?
Mina suhtusin temasse väga hästi ja olin talle kasulik, kui tal elus halvasti läks.
Tulemus: irvitas, PUGEMINE ON MINU TÖÖ.

Pugemine on ikka omakasu saamiseks. Mina sain ju ainult kahju, õigemini tegin endale kahju.
Kui nii võtta, siis " sõbranna " puges mulle, kui tal kasulik oli.

Teismelisena oligi nii. Kuna sõbrannasid ei olnud, pidasin kirjasõpru. Ma kirjutasin kirju, aga tavaliselt ei vastatud, sest teistel olid sõbrannad-tuttavad, kellega rääkida.
Mul ei olnud.

Mu isa samuti saatis aastavahetusel hunniku kaarte, vastu sai alla pooltelt.

Minu juuresolekul tüdrukud hakkasid sosistama, minu kuuldes ei kõlvanud oma asjadest rääkida.
Üsna alandav oli.

Ei ole hea, kui suhelda ei saa. Nii võib mõelda inimene, kes saab täpselt nii palju suhelda, kui ta vajab.

Muide VAIMNE vägivald on hullem kui füüsiline. Peksmise unustad ära, kui just jäädavat kehavigastust, invaliidsust ei teki või üldse surnuks ei peksta.

Aga halvad sõnad jäävad meelde väga kauaks.

Nüüd hakkasin süüdi tundma, et kodutu ei ole, aga see pole praegune teema. Aga süütunded juba minus tekitasid, aga millega see suhtlemisvaegust parandab ?

Näiteks praegu soovin väga suhelda, aga no ei ole mitte ühtegi naist võtta. Ei ole see meeldiv just.

Mis elu see 45a enam on ? Elu on siis, kui saab pere luua, lapsed saada. Paljude naiste jaoks on see nr. 1.

Ka naised põlgavad 45a naise ära. Isegi liba- " sõbranna " leidis peale meheleminekut endale uue sõbranna 8a noorema. Ütles, ma olevat VANAMUTT, kuigi me ühevanad.
Mehele minnes läks tal enesehinnang nii lakke, tekkis julgus uute naistega suhelda.

Kusjuures ikka raske mõista, miks oli mind vaja lahku ajada, kui hiljem mind tundagi ei tahtnud.

Kadi
Sul vist ongi õigus. Vaatasin talle tõesti alt üles. Ja mis põhjusel ? Põhjuseks oli, et minuga üldse suhtles. Tundsin, et nüüd olen midagi võlgu.

Üks selline meestuttav oli ka. Me enam ei suhtle, kuigi elab mu majas ja vahel näen teda.
Olen mõelnud, enam ennast ei alanda, aga ta olekus on midagi, mis tekitab aukartust. Mis see küll on ? Kummaline.

No tore siis ju ja saaaaaaaaaaaviiiiiii!

ega ma ei teagi, mismoodi alandav olemine on. Mida see sõna üldse tähendab? ja kes andis "alandav" sõnale tähenduse?

ja miks uusaastaks kaarte saadeti? keegi ei mõelnud ju seda tõsiselt? minu isa ja ema küll ei mõelnud.
aga kuhu sõbranna käsikis mul pugeda? ja kas ma siis pugesin ja kui pugesin, siis kuhu ma pugesin?

kas keegi seltaks sõnade tähendusi?

ma vaatasin sõbrannale alt üles, sest ta oli kasvult minust pikem.

ma natuke seletan, kuidas ajad olid, sest siin kaasakirjutajad ju ei tea, kuidas tegelikult asjad olid.

Mulle isiklikult ei ole ükski naine laste suhtes midagi öelnud. Loen seda netist, et mõni ei taha.
Minuga naised ei ole õieti midagi rääkinudki mingitel teemadel.

Ei tunnegi ju naisi, aga sellest saan aru, et üksildase naise elu 40+ on väga kurb.

Lilian
Kui liba - " sõbranna " ei oleks oma suurt armastust leidnud ja pere loonud, siis oleks minu üle irvitamine ja mõnitamine ära jäänud.
Siis ta oleks edasi olnud 6nnetu hing ja minu tuge vajanud.

Eks me olime mõlemad õnnetud ja teiste naiste poolt tõrjutud, ainult mina olen õnnetu edasi, tema mitte.

Sa praegu mõtled nii, aga äkki hiljem teisiti.
Mulle meeldis 30a vaba olla, aga nüüd ei ole selle vabadusega enam mitte midagi peale hakata.
Olen üritanud ka rasedaks jääda, aga ei, enam ei jäänud.

Jube on olla 45, 50, 55 jne. ja sõltuda teistest, kas kellegi on aega ja tahtmist sinu jaoks. Tavaliselt ei ole.
Võtsin korraks Xanaxit, hakkas korra kergem, aga perearst enam vist ei kirjuta ka.

Lausa kohutav ängistus on, ei oska kirjeldadagi.
Ennast ära tapma ka ei hakka, sureme nagunii. Piinlen edasi.

Leian, et 45 ja sealt edasi on jube.
No kellele näiteks mind vaja on, naistele suhtlemiseks vaja ei ole, pere loomiseks hilja.
Mis ees ootab, ei taha mõeldagi. Samasugused mõttetud, üksildased aastad.

Mõni võib öelda, tapa siis ennast ära. Aga ei hakka tapma, kuigi ängistust ja üksildust on lausa võimatu taluda.

Väga raske on positiivselt mõelda, kui ei ole pidepunkti. Liba - " sõbrannagi " oleks hädaga minuga leppinud ja mitte nii hullult õelutsenud, kui ta oma õnne leidnud ei oleks.

On üksikuid inimesi, kes hädas otsivad ullikesi, kellele toetuda ja oma tahtmist tegema panna. Kui aga hädas olnud inimene oma elu korda saab, siis ei ole ullikest enam ju vaja.
Siis paneb musta töö tegijale jalaga irvituste saatel p-sse.

tegelt me majas alati hallitas ka. Laes ja seinavahel, ma mõtlen. See pidavat ka aeglasemaks ajutöö tegema ja ärevust ja ängistust suurendama.

Kas kellegi on samasugust üleelamist?
Kuidas sa tead, kuidas on olla 50, või 60-ne aastane?
kas sul selline ettenägemisvõime? jaga oma kogemust, kuidas 46-sen teada ja tunda, kuidas on olla 50-ne?

täitsa soojaks läind siin kõik need peed

Nüüd saab vähemalt natuke nalja, enne oli ainult see napakas soigumine.

Korteriga panid peaaegu täppi. Mul on vennaga kahepeale korter, vend seal küll harva. See korter sai ostetud viletsasse kohta, linna äärde, jah just " sõbranna " soovitusel.

Kuigi varem oli rääkinud, et korter peab olema kesklinnas, et kõik oleks käe-jala juures.
Kui mina korterit otsima hakkasin, siis ta jutt muutus. Teadagi, miks...

Ei mahu pähe, kuidas " sõbrannal " mingeid süümepiinu ei ole, et tema pärast aborti tegin, suhte rikkusin ja nüüd masenduses igavlev üksik olen.
Hoopis naerab mu üle ja mõnitab. Kuidas see üldse võimalik saab olla ?
Vahel tunnen, et näen seda jubedust unes.

Ilmselt see, mida lapsepõlves pähe raiutakse, jääb sinna nii tugevalt, et mõjutab kogu elu.
Mind kasvatati nii, et teised tüdrukud on targad, ilusad ja nii tublid, aga mina olen loll ja ei kõlba sinna edukate tüdrukute keskele.

Mõistusega sain aru, et " sõbranna " tahtis, et mul halvasti läheks, aga ilmselt alateadvusest tulev käsk oli nii tugev, et ikkagi allusin talle.

Kuna " sõbranna " sai mind mõjutada, siis ta uskuski, et ma olen täiesti lollakas, ikka tõsiselt uskus.

Muuta on juba hilja, enam ma ju rasedaks ei jää ja suhet ei loo.
Ühiselamutoas olen enamus aja, sest see on kesklinnas. Korter nii halvas kohas, et alati sinna ei lähe.

Kahjuks kõik oli kõik nii nagu kirjas on. Ei saa olematuks midagi teha kahjuks.

Orango
Kirjutan ikka, aga emailis ei käi tihti ja kui tuju väga null, siis ei taha väga negatiivset kirja konkreetsele inimesele saata.