Varia
Mul ei ole sõbrannasid :(
Rullik 26. november 2014, kl 12.59 |
Tahaks loota, et see on teisik, kes nõnda kirjutab. Või on P tõesti nii kurjaks ja pessimistlikuks läinud? Varem ikka kirjutasid, et rääkida oleks kõigest ja nüüd juba arvad, et mitte millestki poleks rääkida. Tavalised naised ei käi pidevalt palmide all puhkamas, selleks pole rahagi. Ja sinuga suhtleks nii mõnigi meeleldi, kui sa vaid võimaluse annaksid. See ongi pehmelt öeldes kummaline, et sa ühtaegu igatsed suhtlemist ja samas tõrjud kõik katsed tagasi. Muidugi ma saan sinust aru ka, kindlasti on hirm või tunne, et sa pole midagi head väärt või veel midagi. Aga võta ennast kokku. Mida siis ikka niiväga kaotada, küll aga võib palju võita!
no tore siis ju 26. november 2014, kl 13.10 |
Sellle on psühhollogias lausa omaette nimetus olemas - selline eemalt ihalemine ja kui subjekt ja suhestumine temaga reaalseks ja käegaktsutavaks muutub, siis eemaldutakse ja jookstakse nii, et päkad välguvad. Kuna olen umbe sklerootiline, siis enam ei mäleta selle sündroomi nime. Ehk siis Peeel, nagu kõik teavad, lihtsalt kruvid logisevad, aga mõne inimese puhul, nagu näiteks Hans Christjan Andersen, päädib see millegi kauniga ja mõnel teisel ilmatäie vinguga.
Rullik 26. november 2014, kl 13.26 |
P, sa justkui ei mõista, et siin sinuga suhtlevad inimesed, enamuses naised, on reaalsed inimesed, nad on päriselt olemas. Nemad võivad ka solvuda ja pettuda, kui sa neile ei vasta või ütled halvasti. Vb mõni on ka üksik ja tõesti tahab sinuga rääkida, mitte selleks, et sind üleolevalt õpetada, vaid lihtsalt suhelda. Sina aga lased edasi, et kust ma leian ja nagunii ma ei leia. Mis su kirjavahetustest saanud on? Kas kõik on tõesti ise lõpetanud? Tunnetan su viimastest kirjadest ( kui need on sinu kirjutatud ), et sul praegu eriti raske aeg. Aga negatiivsus ei aita, see teeb kõik veel hullemaks.
P. 26. november 2014, kl 14.18 |
issand 26. november 2014, kl 15.22 |
P. 26. november 2014, kl 16.03 |
no tore siis ju 26. november 2014, kl 16.04 |
imal ja tülgastav 26. november 2014, kl 16.48 |
P. 26. november 2014, kl 17.39 |
P. 26. november 2014, kl 17.40 |
P. soovitustest 26. november 2014, kl 18.42 |
Täna on siin jälle teisikud agaralt komminud. Kirjutan täna esimest korda. Olete vastanud teiskule, aga ega seal midagi väga valesti kirjutatud ka pole.
Kuidas ma nüüd, 46, varsti juba 47 aastaselt enam lähen? Puhkama pole kuhugi minna, et kellegagi muljeid vahetada. Mis on siis need lahedad asjad, mida siin soovitate?
Asi pole selles, et ma kuskil käinud pole. Olen käinud, kuid minuga ei räägita, vaadatakse viltu ja teist korda ma enam pole läinud.
Kuidas ma nüüd, 46, varsti juba 47 aastaselt enam lähen? Puhkama pole kuhugi minna, et kellegagi muljeid vahetada. Mis on siis need lahedad asjad, mida siin soovitate?
Asi pole selles, et ma kuskil käinud pole. Olen käinud, kuid minuga ei räägita, vaadatakse viltu ja teist korda ma enam pole läinud.
valedega raisatud elu. 26. november 2014, kl 18.50 |
Valetajad väldivad endast rääkimist. Kuna nende sooviks on olukorrast eemalduda, jätavad nad iseenda jutust välja. Mäletate ehk rattur Lance Armstrongi, kes alguses ei tahtnud dopingu kasutamist tunnistada ja mõtles välja mingi hüpoteetilise stsenaariumi? Hiljem, 2013. aastal, ei saanud ta enam valetada ja kui ta rääkis tõtt, oli tema kõnes 75 protsenti rohkem isikulisi asesõnu. Ta jäi vahele ja enam polnud põhjust end olukorrast eemal hoida.
Olukorrast kõneldes väljendavad nad negatiivset suhtumist. Näiteks jääb keegi tööle hiljaks ja süüdistab «lolli» liiklust või «nõmedat» rongi. Nad kiruvad, kui «halb» miski on või kirjeldavad, kui väga nad hiljaks jäämise põhjust «vihkavad». Zandeni selgitusel teevad valetajad nii, sest mingil põhjusel tunnevad nad oma teo pärast siiski süümepiinu.
Nende lood on väga lihtsad. Vale välja mõtlemine on keeruline. Isegi halb vale nõuab mingit pingutust ja kuna see on nii vaevarikas, võib olla valetaja jutt segane. Selle vältimiseks mõtleb ta välja stsenaariumi, mis on oma olemuselt küllaltki lihtne ja täpne, et ta ei saaks vahele jääda.
Nende jutus on palju kasutuid «fakte». Kuigi nende vale on oma olemuselt lihtne, hakkavad nad seda enamasti liigselt kirjeldama. Näiteks, kui keegi valetab, et ta on haige, ei piirdu tihtipeale napi kommentaariga, vaid lisab juurde, et oksendas kogu öö ning hakkab spekuleerima, mis tal viga on. «Võib-olla oli see toidumürgitus, aga võib-olla ka viirus. Igaks juhuks ootan lõunani, et kindel olla. Siis saan arsti juurde minna, kui vaja. Kuigi ma tegelikult ei tahaks, aga parem karta kui kahetseda.» Liigset sõnavahtu vale ümber võib leida isegi siis, kui see on esitatud kirja teel. Justkui tuleks lugejat pikemalt veenda, on põhjendusele lisatud palju absurdseid detaile ning pahatihti järgneb ühe vale silumiseks veelgi valesid.
Olukorrast kõneldes väljendavad nad negatiivset suhtumist. Näiteks jääb keegi tööle hiljaks ja süüdistab «lolli» liiklust või «nõmedat» rongi. Nad kiruvad, kui «halb» miski on või kirjeldavad, kui väga nad hiljaks jäämise põhjust «vihkavad». Zandeni selgitusel teevad valetajad nii, sest mingil põhjusel tunnevad nad oma teo pärast siiski süümepiinu.
Nende lood on väga lihtsad. Vale välja mõtlemine on keeruline. Isegi halb vale nõuab mingit pingutust ja kuna see on nii vaevarikas, võib olla valetaja jutt segane. Selle vältimiseks mõtleb ta välja stsenaariumi, mis on oma olemuselt küllaltki lihtne ja täpne, et ta ei saaks vahele jääda.
Nende jutus on palju kasutuid «fakte». Kuigi nende vale on oma olemuselt lihtne, hakkavad nad seda enamasti liigselt kirjeldama. Näiteks, kui keegi valetab, et ta on haige, ei piirdu tihtipeale napi kommentaariga, vaid lisab juurde, et oksendas kogu öö ning hakkab spekuleerima, mis tal viga on. «Võib-olla oli see toidumürgitus, aga võib-olla ka viirus. Igaks juhuks ootan lõunani, et kindel olla. Siis saan arsti juurde minna, kui vaja. Kuigi ma tegelikult ei tahaks, aga parem karta kui kahetseda.» Liigset sõnavahtu vale ümber võib leida isegi siis, kui see on esitatud kirja teel. Justkui tuleks lugejat pikemalt veenda, on põhjendusele lisatud palju absurdseid detaile ning pahatihti järgneb ühe vale silumiseks veelgi valesid.
P to viimasele 26. november 2014, kl 18.55 |
hingearst 26. november 2014, kl 20.10 |
P, tule mu vastuvõtule, sul on palju psühholoogilisi ja psüühilisi probleeme. Vaatame, kas psühholoogina saan sind aidata või pead otsejoones psühhiaatri juurde ravile minema.
Aga ravi sa vajad. Ilma ravita jäädki ringiratast jahuma aina ja aina oma minevikust ja otsima süüdlasi sealt, kus neid ei olegi. Sa justkui ei saakski aru, et elus tuleb kõike ette ja normaalselt inimene lahendab olukordi, olgu kui raskeid tahes, selleks, et suuta edasi minna ja jätta maha see, mis möödas on. Ta teab, et minevikku ei saa meist keegi muuta, sest see on möödas ja oli, mis oli siis. Normaalne inimene keskendub praegusele seisule, heastab halba, andestab, on tänulik, et tal on olnud võimalus edasi elada ja teeb reaalseid ja teostatavaid plaane, et homme oleks parem, kui täna. Inimene ISE elab oma elu, igaüks omaette. Võib olla vaid siiami kaksikud mõtlevad üksühele, sest teine on teisest sõltuv kõiges. Kuigi arvatakse, et ka nemad on siiski KAKS eraldiolevat hinge oma isikupärase energeetika ja sisemaailmaga.
Kui aga kaks täiesti eraldiseisvat inimest haakuvad haiglaselt teineteise külge, siis pole asi enam normaalne. Sõbranna läks oma teed, tema elas oma elu ise ja iseseisvalt.
Miks sina, P, ei suuda omaenese elu ISE elada, miks sinul peab olema keegi tugi /nagu hernel kepp/, kes sind talutaks, käsutaks ja lohistaks edasi. Ja kui siis see tugi alt ära hüppab, siis oled solvatud, oi, kui solvatud ja kättemaksuiha täis.
Su jutt, et mitte keegi sinuga ei TAHA suhelda, on vale. Sina ei tea, mida teised enda sees tunnevad, mõtlevad, tahavad, plaanivad ja miks nad midagi teevad just nii nagu teevad.
Sina aga räägid kindla veendumusega, et vat sina tead täpselt, mida keegi tundis, miks ta sinuga nii või naa on käitunud, mida plaaninud jne jne. Kust sina seda tead? Sa ei tea, sa kujutad ette, sa otsid enda tegudele põhjendusi, sa lood illusioone ja näed asju, mida pole olemaski. See on paranoia, need on luulumõtted sul ja see on kindlalt psühhiaatriline probleem.
46 eluaasta jooksul on sul olnud tuhandeid hetki, kus sa oled suhelnud ja palun ära eita seda.
Sa elad oma valede maailmas ja usud, et see on tegelikkus.
Sa vajad ravi ja seda juba kasvõi seetõttu, et sa ei usu isegi psühhiaatrit, sa ei usu kedagi, sest sinu arvates kõik saavad sinust valesti aru või ei saa üldse.
Kes sa enda arvates oled, kes sa selline eriline oled, et mitte keegi sinust aru ei saa?
Tulnukas oled või?
Aga ravi sa vajad. Ilma ravita jäädki ringiratast jahuma aina ja aina oma minevikust ja otsima süüdlasi sealt, kus neid ei olegi. Sa justkui ei saakski aru, et elus tuleb kõike ette ja normaalselt inimene lahendab olukordi, olgu kui raskeid tahes, selleks, et suuta edasi minna ja jätta maha see, mis möödas on. Ta teab, et minevikku ei saa meist keegi muuta, sest see on möödas ja oli, mis oli siis. Normaalne inimene keskendub praegusele seisule, heastab halba, andestab, on tänulik, et tal on olnud võimalus edasi elada ja teeb reaalseid ja teostatavaid plaane, et homme oleks parem, kui täna. Inimene ISE elab oma elu, igaüks omaette. Võib olla vaid siiami kaksikud mõtlevad üksühele, sest teine on teisest sõltuv kõiges. Kuigi arvatakse, et ka nemad on siiski KAKS eraldiolevat hinge oma isikupärase energeetika ja sisemaailmaga.
Kui aga kaks täiesti eraldiseisvat inimest haakuvad haiglaselt teineteise külge, siis pole asi enam normaalne. Sõbranna läks oma teed, tema elas oma elu ise ja iseseisvalt.
Miks sina, P, ei suuda omaenese elu ISE elada, miks sinul peab olema keegi tugi /nagu hernel kepp/, kes sind talutaks, käsutaks ja lohistaks edasi. Ja kui siis see tugi alt ära hüppab, siis oled solvatud, oi, kui solvatud ja kättemaksuiha täis.
Su jutt, et mitte keegi sinuga ei TAHA suhelda, on vale. Sina ei tea, mida teised enda sees tunnevad, mõtlevad, tahavad, plaanivad ja miks nad midagi teevad just nii nagu teevad.
Sina aga räägid kindla veendumusega, et vat sina tead täpselt, mida keegi tundis, miks ta sinuga nii või naa on käitunud, mida plaaninud jne jne. Kust sina seda tead? Sa ei tea, sa kujutad ette, sa otsid enda tegudele põhjendusi, sa lood illusioone ja näed asju, mida pole olemaski. See on paranoia, need on luulumõtted sul ja see on kindlalt psühhiaatriline probleem.
46 eluaasta jooksul on sul olnud tuhandeid hetki, kus sa oled suhelnud ja palun ära eita seda.
Sa elad oma valede maailmas ja usud, et see on tegelikkus.
Sa vajad ravi ja seda juba kasvõi seetõttu, et sa ei usu isegi psühhiaatrit, sa ei usu kedagi, sest sinu arvates kõik saavad sinust valesti aru või ei saa üldse.
Kes sa enda arvates oled, kes sa selline eriline oled, et mitte keegi sinust aru ei saa?
Tulnukas oled või?
P. to hingeasrt 26. november 2014, kl 20.18 |
P. 26. november 2014, kl 20.20 |
P. 26. november 2014, kl 20.24 |
P. 26. november 2014, kl 20.27 |
P. 26. november 2014, kl 20.39 |
P. veel 26. november 2014, kl 20.59 |
P. 27. november 2014, kl 11.59 |
P. 27. november 2014, kl 12.46 |
P. 27. november 2014, kl 12.50 |
P. naistuttav on mulle võlgu 27. november 2014, kl 12.56 |
panite tähele? 27. november 2014, kl 13.31 |
no 27. november 2014, kl 13.49 |
Lisa postitus