Siin keegi P kirjutab jäisest barjäärist, mille naised enda ümber tekitavat, et sõbrannasid ei saaks tekkida. Nojah, ...!
Tegelikult peaks sõbranna mõiste lahti seletama ennemalt. Keda siis õieti sõbrannaks saaks nimetada? Kas kunagisi koolikaaslasi, kellega omal ajal sõbrustati ja kellega nüüd sünnipäevadel kokku saadakse? Või ehk töökaaslasi, kellega iga nädal ka isiklikku ellu puutuvat jagatakse, kuid töövälisel ajal ei lävita? Või siis naabrinaist, kellega kokku saades jutustatakse, vahel päris pikalt?
Klassikalises mõttes sõbranna on ennekõike kooli- ja noorusaegne nähtus. Sinna aega sobib see suurepäraselt. Hilisemal ajal saab sõbranna rolli endale elukaaslane (olgu seadustatud või mitte). Kusjuures austus ja lugupidamine meeste vastu, kes oma kaasadega vestlevad, arutlevad, moealast nõu või vähemasti oma arvamust jagavad jne.
Suhtlemine, mis asi see üldse on? Saavad kooliaegsed sõbrad kokku, pisut meenutusi, veidi elumuudatuste tutvustamist, juba kuuldud naljade esitamist, päevakajaliste nähtuste üle arvamuste vahetamist ja ongi nagu kõik. Sama annab teha ka inimestega, keda sõbraks/sõbrannaks liigitada ei saa, lihtsalt tuttavatega.
Mis on spetsiifiline, mida vaid sõbrannaga saab rääkida?
Inimesed reisivad, käivad tööl, tegelevad hobidega, lävivad sugulaste ja nende tutvuskonnaga, ..., juubelid, matused, ... - suhtlemiseks on palju kohti ja olukordi ning ka inimesi, kellega suhelda.
Millest tuleb, et mõnega jutt klapib ja teisega mitte? Esmalt muidugi teatud sarnasus maailmavaates jm on oluline, kuid tähtis on ka ärakuulamist ning rääkimist tasakaalus hoida. See viimane väide sisaldab nii palju, et selle lahti seletamiseks, näidete toomiseks kuluks aega ja ruumi. Õnneks oskab enamik seda isegi teha.
Milliste inimestega suhelda ei taheta, ka mitte lühiajaliselt? Selle peale võiks nüüd igaüks ise mõelda vastavalt oma kogemustele ja oma arvamust avaldada. Eri arvamustest võiks kooruda ühisosa ja suhtlemise vähesuse üle kurtjad saaksid oma käitumises vastavad muudatused ette võtta, et suhtlemist rohkem tekiks.
Mitte kunagi pole põhjus teistes, ikka ja ainult iseendas. Ka kartlikud ja ülimalt tagasihoidlikud inimesed saavad end muuta, rääkimata teistest. Tõsisem lugu on inimestega, kes teistelt ootavad ideaalset olemist, kuid ennast muuta ei taha. Ka vaenulike ja kõike ning kõiki süüdistavate inimestega ei taheta lävida.
Esiteks, kas suhtlemiseks peab ilmtingimata sõbrannasid olema? Teiseks, suhtlemise suurendamiseks saab inimene palju ise ära teha.