Kirjutan sellepärast, et see mind siiani HÄIRIB, mu elus mingeid muid muutusi EI OLE.
ÜKSINDUSES muudkui lähevad mõtted mineviku peale.
Kunagi perearst suunas mind kõhuvaludega psühhiaatri juurde, arvas, et närvidest, ei leidnud valudel muud põhjust.
Mul praegugi külmetades hakkab kõht valutama.
Käisin isegi 3-e eri psühhiaatri juures.
Esimene pahandas, et kas tulin gruppi välja petma, et mul ei ole midagi viga.
Selgitasin, et ei tulnud.
Kasutasin juhust ning rääkisin kõigile 3-le naistuttava ja peigmehe loo ka ära ning selle, kuidas see mind rööpast välja viis.
Ühele arstile rääkides hakkasin veel nutma.
Piinlik oli.
Ei ütlenud neist ükski mulle mitte midagi, lausa mitte midagi.
Üks ütles, et kui ma NII VÄGA TAHAN, siis ta võib ju antidepressante kirjutada.
Aga keegi neist 3-st ei näinud selles loos ja mu hilisemas põdemises midagi imelikku.