P. probleem on probleemi tunnistamine. Kuni ta seda ise ei tunnista, seni asi ka ei parane..
tänapäeval juba ka paremaid metoodikaid ja ravimeid skisofreenia, siin siis integratsioonihäire raviks.
Ei saa keegi tavainimene seda dopamiini ta aju töösse juurde lusikaga panna.

Mul oli ju peigmees, kas hakkasin "sõbrannaga" kuidagi inetult käituma ?
Mul oli ju ideaalne võimalus talle vastu nähvata, selg keerata, aga ma EI teinud seda.

"Sõbranna" hakkas ju minuga siis eriti inetult käituma, kui tal mees tekkis.

Samuti peigmees palus, et lõpetaksin "sõbrannaga" läbikäimise, aga ma ei teinud seda.

Mitte kuidagi ei saanud "sõbranna" arvata, et temaga inetult käituma hakkan, kui ma seda elu kõige ideaalsemal võimalusel EI teinud.

Ei oleks midagi "sõbrannat" maha jätnud, ma ei jätnud ju, kui selleks sobiv võimalus oli.

Mis saab veel sobivam võimalus olla, kui peigmees ja pere loomine ?
Süütunded ja tänutunne suhtlemise eest ei oleks lubanud mul "sõbrannat" hüljata.

Kui oleks tulnud ka teine naine ellu, siis süütundest ei oleks ikkagi "sõbrannat" hüljanud.

Ma ju tean, mida ma tundsin ja mõtlesin.
Kuna "sõbrannat" tundsin 13 aastat, siis tundsin, et olen talle nende aastate eest võlgu.

Peigmees lõpus lausa palus, et "sõbrannaga" suhtlemise jätaksin, aga ma tundsin, et ei tohi, oleksin siis alatu.

Ära pane mu pähe mõtteid, mida ma mõelnud ei ole.
Selline asi, et pööran "sõbrannale" selja, ei tulnud mulle pähegi.
Mitte mingit tähtsust ei olnud, kas see kellelegi meeldis või ei. Tundsin kohustust.

Kirikus ei käia ja pole aega saanud, et midagi lugeda või vaadata. Viimasel ajal ei näidata tv.st häid filme.

Skisofreenia puhul on probleemiks haigusega kaasas käiv stigma. Erika Saluveeri sõnutsi näitas hiljuti tehtud ülevaade 54 uuringust, kuhu oli kaasatud ligi 6000 patsienti, et 64,5 protsenti patsientidest koges stigmat, kirjutab meditsiiniuudiste portaal med24.ee.

87 protsenti patsientidest oli tundnud tõrjumist inimestevahelistes suhetes ning ühtlasi olid paljud kogenud stigmat enese suhtes (self-stigma inglise keeles), mis tähendab subjektiivset kogemust, identsuse muutumist, mis võib viia loobumiseni eelnevatest positiivsetest uskumustest iseenda kohta.

Eelnevast ja uutest skisofreeniaalastest teadmistest lähtuvalt on mitmed teadlased seisukohal, et haiguse võiks ümber nimetada integratsioonihäireks. Ettepaneku selleks tegi Jaapani teadlane Mitsumoto Sato, kes pälvis selle eest ka preemia.

Psühhoosi tekkega seostatud virgatsaine dopamiini düsregulatsioon võib Erika Saluveeri kinnitusel alguse saada juba varases lapsepõlves, olles seotud keskkonnatingimuste, varase ajukahjustuse, komplitseeritud rasedusega jmt. Varases täiskasvanueas võivad stressifaktorid viia meelepetete ja luulumõteteni, mis omakorda tõstab stressi ja häirib dopamiini regulatsiooni. Noormeestel tekib psühhoos üldiselt varem kui neidudel, kuna mingil põhjuse on dopamiinisüsteem neil haavatavam.

«Kahjuks algab haigus ka üsna varases eas, ravi maksab paju, kuid veel kalimaks lähevad kaudsed kulud, mida krooniline haigestumine kaasa toob. Haigus on tõsine ning iga 10. noormees lahkub selle haiguse tõttu elust,» nentis dr Saluveer.

Mul oli ju peigmees, kas hakkasin "sõbrannaga" kuidagi inetult käituma ?
Mul oli ju ideaalne võimalus talle vastu nähvata, selg keerata, aga ma EI teinud seda.

"Sõbranna" hakkas ju minuga siis eriti inetult käituma, kui tal mees tekkis.

Samuti peigmees palus, et lõpetaksin "sõbrannaga" läbikäimise, aga ma ei teinud seda.

Mitte kuidagi ei saanud "sõbranna" arvata, et temaga inetult käituma hakkan, kui ma seda elu kõige ideaalsemal võimalusel EI teinud.

Ei oleks midagi "sõbrannat" maha jätnud, ma ei jätnud ju, kui selleks sobiv võimalus oli.

Mis saab veel sobivam võimalus olla, kui peigmees ja pere loomine ?
Süütunded ja tänutunne suhtlemise eest ei oleks lubanud mul "sõbrannat" hüljata.

Kui oleks tulnud ka teine naine ellu, siis süütundest ei oleks ikkagi "sõbrannat" hüljanud.

Ma ju tean, mida ma tundsin ja mõtlesin.
Kuna "sõbrannat" tundsin 13 aastat, siis tundsin, et olen talle nende aastate eest võlgu.

Peigmees lõpus lausa palus, et "sõbrannaga" suhtlemise jätaksin, aga ma tundsin, et ei tohi, oleksin siis alatu.

Ära pane mu pähe mõtteid, mida ma mõelnud ei ole.
Selline asi, et pööran "sõbrannale" selja, ei tulnud mulle pähegi.
Mitte mingit tähtsust ei olnud, kas see kellelegi meeldis või ei. Tundsin kohustust.

Kirikus ei käia ja pole aega saanud, et midagi lugeda või vaadata. Viimasel ajal ei näidata tv.st häid filme.

P. läks rikki vä?

Proovisin ära "sõbranna" soovitatud eksootilise vilja ja kohe öökisin.

Naistuttav vaatas pealt ja irvitas ja ütles, et see on sulle kaltsule paras.

Olin mitu päeva shokis.

Olen küsinud niimoodi, et miks minuga siis suhtles, kui ma nii nõme olin või kui mul suhe oli.
Vastas, ta ei ole iial minuga suhelda tahtnudki ja kui mul suhe oli, tuli mu poole, sest mina tahtsin, TEMA EI TAHTNUDKI.
Appi, ta tuli ju omal algatusel ja selleks, et mind lahku ajada.

Ahastus tuli peale, see oli ikka nii räige vale. Sest ta ei ole iial midagi teinud, mida ta ei tahtnud.
Kui ta ei oleks tatnud tulla, siis ta ei oleks tulnudki.

Kui küsisin, miks mulle sellist soga räägib, kas peab mind päris lolliks ?
Jälle vastus, miks arvan, et KÕIK INIMESED mind lolliks peavad.
Appi, jutt oli ainult temast, mitte teistest.

Mingit vastust temalt ei tule, ainult hämamine ja vassimine.

Aga ma päriselt ei mõista, kust oli temas nii palju viha mu vastu ? Ma ei olnud talle midagi kurja teinud. Täiesti tühjalt kohalt oli selline viha.

Nüüd küll ei saa aru, kes siin kirjutab. Kas P. ise või kari "abilisi". Või on pärisP. rikki läinud.

Paistab, et see tüütus+teisik läksid tõesti lõplikult rikki.

Märguanne P- le, et tuleb sisse logida.

Jah, mu viimane komm oli 11.44.

Hilisemates kommides on keegi minu lauseid üle kirjutanud, aga natuke ka ise juurde lisanud.

Jummel
PUGEMINE ON SINU TÖÖ, SA OLED HALE PUGEJA, mida on SINUSUGUSEST kadestada - kõik see ei ole irvitamine või kuidas seda mõista ?

Kahjuks täiesti vastupidi.

See naine andis korduvalt mõista, kui halvasti minusse suhtub, ainult mina ei tahtnud seda uskuda, kiitsin, küll naistuttav on hea ja kõik on hästi.

Tegelikult ei olnud ju.

Ma pidasin oma peas naistuttavat palju paremaks, kui ta tegelikult oli ja on.

Seepärast oli tema hilisem käitumine mulle suur shokk.

Olin sellest naisest loonud täiesti vale ja palju parema pildi, sellepärast oligi hilisem täielik pauk.

Ega ta ilmaasjata ei hakanud ilkuma, et PUGEMINE ON SINU TÖÖ.

Ma juba 13 aastat tagasi kutsusin halva oma ellu, kuna uskusin, et ma ei ole head väärt.

Kui ma oleks ÕIGEL AJAL saanud aru, kuidas naistuttav minusse suhtub, siis mul oleks jätkunud jõudu peigmehe ajal teda mitte enda poole lasta.

Kahjuks ma ei teadnud, et ta nii hullusti minusse suhtub.
Selles kogu häda oligi.

Pigem ma siiani ei suuda uskuda, et ma kõik need 13 aastat ( suhtlesime nii kaua ) aru ei saanud, kui sügavalt ta tegelikult mind põlgab.

Sain aru, et suhtub minusse kui kõige viletsamasse, aga ma ei teadnud, et asi nii hull on.

Hoopis ma ei suuda uskuda, et ma kõik see aeg nii sinisilmne olin.

Tegelikult on mul siiani raske uskuda, et see naine nii julm on.
Ma ei tahagi seda uskuda, aga kahjuks nii see on.

Teisikud on väga aktiivselt tööd teinud. Appi, ma pole kaks päeva siin käinud, teadlikult kohe proovisin. Lugesin muudkui naistuttava sõnumit üle ja võtsin xanaxit.

Ole rahulik. 23.26 ja 23.36 on minu kirjutatud.

Kui sa nii hoolega minu eest kirjutada tahad, miks sa siis reaalis kokku saada ei taha ?
Ma tõesti tahaks teada, kes viitsib mu eest siin kirjutada.

aga probleemi, et oledki integratsioonihäirega ja ainuke, kes aidata saab ongi arst. psühhiaater. 10 aastaga teadus ka ju edenenud, küllap abi saad.

Minus oligi probleem. Alaväärsus ja süütunded. Kas see andis naistuttavale õiguse seda ära kasutada ?

Kogu probleem sai alguse minu ülisuurest alaväärsuskompleksist.
Uskusin, et olen teiste naiste kõrval nii alaväärtuslik, et olen neile võlgu, et ma üldse elan, teiste naiste hapnikku raiskan ja asfalti kulutan.

Muide täpselt nii mõtlesin.

kas sa oled võimeline aru saama, et su peaaju ei tootnud piisavalt dopamiini, ei tooda praegu ka.. sellpärast vajadki arsti abi.
su kirjtükkides puuduvad igasugused rõõmsamad kohad st ajukeemia on paigast ära. seda juhtub: sünnitrauma, lapsepõlve kogemused, stress jne jne. aga su väljenduviis viitabki probleemidele, mida tänapäeval annab ära parandada.

Probleem ongi see, mis juhtus 13 aastat tagasi.
Naistuttava poolt minu lolliks tegemine, peigmehest lahkuminek, abort - kõik see ongi kurvameelsuse põhjus.

nüüd tee järgmine samm ja mine psühhiaatri vastuvõtule. Testivad sul hormonaalsed tasemed ära ja lisavad juurde, mida vaja.
-------------
loodan, et pole liiga keeruline tekst:

Psühhoosi tekkega seostatud virgatsaine dopamiini düsregulatsioon võib Erika Saluveeri kinnitusel alguse saada juba varases lapsepõlves, olles seotud keskkonnatingimuste, varase ajukahjustuse, komplitseeritud rasedusega jmt. Varases täiskasvanueas võivad stressifaktorid viia meelepetete ja luulumõteteni, mis omakorda tõstab stressi ja häirib dopamiini regulatsiooni. Noormeestel tekib psühhoos üldiselt varem kui neidudel, kuna mingil põhjuse on dopamiinisüsteem neil haavatavam.

«Kahjuks algab haigus ka üsna varases eas, ravi maksab paju, kuid veel kalimaks lähevad kaudsed kulud, mida krooniline haigestumine kaasa toob. Haigus on tõsine ning iga 10. noormees lahkub selle haiguse tõttu elust,» nentis dr Saluveer.
-----------

nii, et abi on võimalik,P., kui sa ise tahad seda saada.

Olen käinud ju 3-e eri psühhiaatri juures, rääkisin oma loo ära, aga ära minnes oli paha tunne, nagu oleksin ennast lolliks teinud.

Mul ei tekkinud pidev piinav tunne varases täiskasvanueas, vaid olin juba 33.

Olen tegelikult huvitatud küll sellest testist.
Ei ole varem kuulnudki.
Aitäh nõuande eest !

Tegin teema lahti ja üllatusin, et keegi ei ole jõudnudki täna minu eest kirjutada.

Jummel kui nõme
Tuleb veel situatsioone.

Mu kursuseõed - toakaaslased hiljem ütlesin, et nende arust mina üldse EI saanud aru, kui mind mõnitati.

Et mõnitustele reageerisin ma nii, nagu keegi oleks mulle midagi meeldivat ja sõbralikku öelnud.

Kusjuures ma vahel võisin tõesti mitte aru saada, sest paaniliselt tahtsin noorena näha head.

Naistuttavaga oli nii.
Ta ütles mulle inetuid teravusi, mina põdesin. Aga natukese aja pärast tegi head nägu ja mina unustrasin kohe halva ära jka mõttlesin, küll nn. "sõbranna" on ikka hea.

Naistuttav ütles samuti, et ma ei saa aru, kui keegi mind mõnitavalt vaatab.
Tihti juhtis ta tähelepanu, et see vaatas sind irvitavalt või nii öeldes ta ju naeris mu üle.
Aga mina tihti ei saanud sellest aru, pidasin sõbralikuks suhtumiseks.

Nii et täiesti vastupidi sinu arvamusele on olnud.

milline küll see ime peaks olema P mis lõpetaks selle su piina,mis imet sa nagu ootad?palun seleta meile seda imet,mis sulle rahu tooks.ja ära jaura ,vaid ole konkreetne,sa oled enda jaoks selle valmis mõelnud ju kindlasti,et vot kui nii või nii juhtuks siis saan edasi minna ja rahu on maapeal

Ime oleks näiteks uus suhe, pereelu, aga seda minu vanuses enam ei juhtu.

Ime on mingi eriline mõte, lause, inimene, mis katkestab selle piina.
Tõenäoselt seda ei juhtu, aga loodan ikka.

mitte millegi jaoks pole kunagi hilja,seda ei viitsi isegi kuulata,seda vanuse juttu.Ma arvan et sa ootad seda lauset ja mõtet vaid ühelt konkreetselt inimeselt onju nii?

Millist konkreetset inimest silmas pead ? Peigmeest ? Ma võtan ta vastu kindlasti, aga ta ei tule tagasi, neil naisega mitu last, kaks pisikest, olen lihtsalt tänaval näinud.

Või naistuttavat ? Kuna mul kedagi teist ei ole ja tema mu ellu tühja musta augu tekitas, siis olen nõus, kui ta seda auku täita soovib.

Pee va alatu mõrd on siis valmis võtma väikestelt lastelt isa ja lahkelt "nõus" suhtlema inimesega, kes teda südamest põlgab. Elu pole sulle midagi õpetanud ja su nn piin ei lõpe, sest sa pole seda väärt.

Kle, kas sa jõulude ajal ka siin jaurata kavatsed või? Mine tee parem midagi kasulikku, mingit heategevust!

Olin 100 % ette kindel, et selline vastus tuleb.

Kirjutasin ju, et neil väiksed lapsed ning juba sellepärast ei ole see võimalik.

Muide uus naine oli väga õnnetu, kui mina rase olin, sest sai ju aru, et siis peigmeest endale ei saa.

Aga
Loetle ned inimestele kasulikud tegevused, mida sa ise teed.
Kahtlustan, et neid tegevusi sul ei olegi.

Muide suurima heameelega teen midagi kasulikku, kui keegi soovib, tulen, aga keegi kahjuks ei soovi.

Naistuttava jaoks tegingi kasulikku, olin ju kõik need 13 aastat talle kasulik, eriti viimased kaks aastat.

Ta ei oleks mu juures olnudki, kui see talle kasulik ei oleks.

Nii et minust on kellelegi kasu olnud, aga sinust vaevalt.