P., psühhiaatrivastuvõtule saad registreerida ju igapäevaselt? Küsi hormonaalsete tasemete testi perarstilt ( ma arvan?, saad tulemused teada ja siis püshhiaatri juurde.kui sealt ei saa, siis psühhiaatrilt. TEE midagi iseenda jaoks. niipalju pead sa siiski iseennast armastama.

Tean tegelikult ise ka, et olen loll ja vaidlen alati kõigile vastu, aga ei saa teisiti lihtsalt.

psühhiaatri vastuvõtt Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> P., psühhiaatrivastuvõtule saad registreerida ju i
> gapäevaselt? Küsi hormonaalsete tasemete testi per
> arstilt ( ma arvan?, saad tulemused teada ja siis
> püshhiaatri juurde.kui sealt ei saa, siis psühhiaa
> trilt. TEE midagi iseenda jaoks. niipalju pead sa
> siiski iseennast armastama.

P nüüd kusagile läheb? Mitte iial, tema vingub ainult siin.

Mina usun, et kui P ennast kokku võtab, siis suudab ta arsti juurde minna küll. Kolm halba kogemust on seljataga, eks see teebki asja raskemaks. Üksi on kindlasti raske seda teekonda ette võtta. P, leiad äkki kellegi, kes tuleks sinuga kaasa, koos on hoopis teine tunne minna. Mul oli kunagi töökaaslane, kes käiski arsti juures ainult koos sõbrannaga, julgem, turvalisem, keegi ikka kõrval.

P. kirjutab, et tal halvad kogemused psühholoogidega, selles mõttes ma soovitakski psühhiaatrit. Hormonaalsetest kõikumistest räägitakse ja seda tehakse kindlaks kaasaegsete veretestidega..10 aastat tgaasi neid vist Eestis ei tehtudki. selles mõttes on meditsiin tublisti asjakohasem.

...Muide, uus naine oli väga õnnetu, kui mina rase olin, sest sai ju aru, et siis peigmeest endale ei saa...// kirjutab P.

Kas sinu rasedus siis paistis juba välja, et terve küla teadis su rasedusest. Või rääkis su peigmees oma tulevasele naisele, et oh häda, panin Peee paksuks ja nüüd ei tule meie kooselust enam midagi välja...
Aga oot-oot, kuidas sai see peigmehe praegune naine üldse teada ja õnnetu olla sinu rasedusest, kui sa oled ise, küll ammu, aga siiski, et ka peigmees ei teadnud su rasedusest ega abordist algul midagi, alles hiljem sai teada.... Ooot-oot, siin on miski konks...

Ja sõbranna sekkuski, sest leidis, et enne olgu noor mees noore naisega perekond, kui sinuga. Võib olla too peigmehe naine isegi soovis, et su sõbranna teda aitaks, võib olla peigmees ise palus sõbrannalt abi.
Nii siis sõbranna aitaski.
Ja kuna sõbranna eriti sulle oma asju ei rääkinud, siis sa ei teagi, mis päriselt oli. Nagu sa ise ütled, sa ei saanudki paljust aru. Uskusid, et on hästi, aga oli halvasti, uskusid, et on halvasti, aga oli hästi...

Ja sellest ma aru ei suudagi vist iial saada, kuidas sa oleksid nõus võtma sõbranna oma ellu tagasi, kui ta vaid sooviks tulla???
Samas räägid, kui palju ta sulle halba on teinud...?!

Su armastus selle sõbranna vastu on suurem, kui sajandi armastus.

Tundub, et sa iseenda elust ei hooli midagi, sul on vaja vaid teise jaoks olemas olla, ja sedagi siis, kui teisel peaks sind vaja olema. Siis alles tunned, et elu on elamist väärt, et siis alles on sinu elulgi mingi mõte...
Oh sind küll...kahju kohe.

Peale muude vastuolude jääb selgusetuks, mille üle see pee aastate kaupa halab. Ilmne on ju, et tema ei armastanud peikat ja peika ei armastanud teda, vastasel juhul poleks mingid kolmandad isikud neid lahku ajada saanud. Mingi tagantjärele luul ilmselt pee peas ja tappev kadedus kunagise sõbranna peale.

vot seda ma tahtsingi teada, ei ole vaja siin heietada et tahaks sõbrannasi küll siis elu oleks lill,konkreetset inimest on just vaja,seda niinimetatud sõbrannat,no jumal tänatud, esimene aus ülestunnistus,ja kohe palju kergem sust aru saada,kogu jant ongi vaid temas,teda on sul vaja ellu tagasi see ongi see ime mida sa ootad

Tundis seda naist naist sama kaua kui mind. Ei paistnud veel välja, tegin küll aborti viimase piiri peal.

Peigmees teadis küll, et rase olin, aga aborti tegin tema selja taga talle eelnevalt ütlemata.

Naistuttaval oli täiesti ükskõik, kelle ja kui vana naisega peigmees on, peaasi, et mitte minuga.
Samuti 5 aastat ei ole nii meeletu vanusevahe.

Peigmees on oma praegusest naisest 12 aastat vanem. Siin kirutakse ju, et mees ei tohi nii palju vanem olla.

Peigmees on minust 5 aastat noorem ning tema naine minust 17 aastat noorem.

Naistuttav oli just nimelt kade, et peigmees 5 aastat noorem, see oligi armukadeduse peamine põhjus.

Tasakaalutuse test
Halvad kogemused olid just nimed psühhiaatritega, mitte psühholoogidega.

Rääkisin neile 3 erinevale oma lkoo ära ning hiljem tundsin, et tegin ennast lolliks.
Häbi oli.

Just nimelt sellepärast naistuttav armukade oligi, et peigmees noorem.

Oleks tegu olnud sel ajal 40-50a mehega, siis ta küll kade ei oleks olnud.

Peale peigmeest oligi mul üks 50a meestutav, lihtsalt tuttav, mitte midagi enamat.

Naistuttav käis peale, et sobib sulle väga hästi, võta ära.
Ma olin siis 34 ja meesterahvas 52.

Vanema mehe pärast ta loomulikult kade ei olnud.

Päris nii ei ole. Arvasin, et sa mõtled niimoodi.

Loomulikult unistan, et mu ellu tuleb selliseid uusi inimesi, kes mind tõsiselt vajavad, kuigi näen, et ei tule mitte kedagi.

On sul alles fantaasia.

Naistuttav ei täitnud nüüd küll mitte kellegi palvet, vaid TEMA ISE oli kade kena mehe pärast.

Ning peigmehe praegune naine oli temasse esimesest silmapilgust kõrvuni armunud.

Minul hoopis tekkisid süümepiinad, et ma olen vanem ning peigmehel on parem võtta noor naine.

Kirjutan 3-nda kommi veel.

Naistuttav ei liiguta lillegi, kui see talle endale kasulik ei ole.

Pealegi ei olnud ta seda neiut üldse näinudki.
Ning kust neiu pidi su meelest teadma, et ma selline ohmoon olen ning naistuttaval üüratu võim mu üle on.

Naistuttav liigutab ennast siis, kui ta seda ise vajalikuks peab. Kas on kade või saab kõva materiaalset kasu, s.t. summa peab olema väga suur.

Aga et kellegi meeleheaks hakkab midagi liigutama, seda juba naistuttav ei tee.
Kõvad kasud peavad tal sees olema.

Seda ütles ka me ühine meestuttav, et see naine on väga suur egoist.

Mina saan varsti 47 ja praegune naine sai 30.

Sul on mingi vanuse ja numbrite fetish, P!

Tema naine sinust 17a noorem? Sel ajal pidi ta siis 16a olema? Jama ajad jälle!

Sellest olen eelnevalt kirjutanud. Kui koos elama hakkasid, oli neiu 17.

soovitaks siiski psühiaatrit külastada, kes tõesti ka ravib ja kel on õigus ravimeid välja kirjutada.
Sinu puhul ju ainult jututammisest abi ei ole, nagu näed siin 3 aasta jooksul. sa vajad siiski teste ja põhjalikumat uuringut just hormonaalses taskaalutuses.
----------
miks seda pakun? su kirjatükkides puuduvad igasugused helgemad kohad, rõõmsad momendid, pole ühtegi õnneliku momendi kirjeldust viimasest aastast st dopamiini st õnne hormooni on su peaajus vähe.

Peigmees rääkis mulle päris alguses, et üks 15a tüdruk helistab talle kogu aeg ning ta ei võtnud tüdruku kõnesid üldse tõsiselt, sest pidas lapseks.
Ütles talle korduvalt telefoni, et sa oled laps alles.

Tuttavaks said töökaaslase kaudu. Töökaaslane tutvus neiuga internetis ning peigmees oli kaine autojuht.

Käisin ju 3-e eri psühhiaatri juures ning nad ei leidnud, et mulle üldse mingeid ravimeid vaja on.
Üks siiski kirjutas antidepressante öeldes, et kui ma nii väga tahan, siis ta võib kirjutada.

Kuidas see hormonaalne tasakaalutuse test välja näeb ?
See võib olla seotud vanusega. Ega ilmaasjata keskeas naised närvilised ei ole.
Muidugi mitte kõik.

ma kirjutan juba 10 korda vähemalt, et teadus liigub edasi tohutu kiirusega.. need võtted ongi lasutusele võetud viimastel aastatel.
Hormonaalsed näitajad on olemas st mida loetakse normaalseks organismi funktsioneerimiseks..
see tehakse kindlaks tavalise veretestiga, arst peab ära märkima, mida sealt veretilgast uuritakse ja leida tahetakse..
sa pole lapsena ka rõõmus olnu ju see sul ikka juba ammune probleem. mis muidugi ei välista keakealiste vaevusi. Meeste õelus ja irisemine keskeas tuleneb testosterooni vähesusest, ka naisel see tase muutub, aga östrogeenid annavad neile rahulikuma pildi.
mehed, kel vöökoht paisub vanaduse kasvades on ilmselgelt üleiigse östrogeeni küüsis.. jne jne.
ühesõnaga, lase see test endale teha.

Dopamiini sisaldub kõige enam ajus, kus ta on üks tähtsamaid neuromediaatoreid (kõrvuti näiteks serotoniini ja noradrenaliiniga). Dopamiini ja serotoniini omavahelist tasakaalu mõjutavad paljud psühhofarmakonid (näiteks antidepressandid). Võiksite dopamiinivaeguse ideest rääkida oma psühhiaatriga, oleks huvitav teada, mida tema asjast arvab.
Määrata saab konkreetselt katehhoolaminide metaboliitide sisaldust ööpäevases uriinis. Otseselt dopamiini sisaldust veres ega uriinis mõõta ei saa.
Tervitades,
dr. Anu Ambos.

Lapsena oleksin kindlasti rõõmus olnud, aga ma PIDIN OLEMA TEISTEST VILETSAM ja rõõmus olek solvas teisi.

Meeste puhul nii palju ei ole täheldanud, aga keskeas naised on küll närvilised ning ma ise olen ka viimasel ajal närviline.
Varem ma ei olnud.

Ise olen seletanud keskealiste närvilisust mööduva nooruse ja närtsiva välimusega.

Antidepessandid ei mõjunud mulle üldse, mitte midagi enesetundes ei muutunud.

Söö tükk mõrudat shokolaadi iga päev, see sisaldab õnnehormooni.

hormoonide tasemest isegi üksi ei piisa, oleneb ka retseptoritest, mis on mõnel vastuvõtlikumad ja mõnel hoopis vähem kogu seda "keemiat" ringi toimetamas organismis..
Tavaliselt laps on rõõmus lausa ilma põhjuseta, sina seda polnud ja leiutasid ise ja liutati sulle põhjuseid, miks sa õnnelik ei tohtinud olla. see näitabki, et midagi ole valesti juba varakult.

sa näed ise P. et see armastuse aeg sul ju ka "katust" sõitma ei pannaud. armunud olek on sarnane narkotsi mõjuga, dopamiini üleküllus.. sul ei tekkinud sellist ülevoolava õnnelik olemise seisu isegi korraks mitte..

Ma ise ei leiutanud midagi, mulle öeldi, et teised on paremad.

Armastuse õnnehormoon
Olin armunud ning tundsin, et peigmees on mulle õige.
Aga tundsin, et MUL EI OLE ÕIGUS ÕNNELIK OLLA.

Naistuttav oli sel ajal õnnetu ja mina pidin ka õnnetu olema.
Liiati kolis ta minu juurde elama, nii nägin seda õnnetut naist pea iga päev ning käsk õnnetu olla oli minu kõrval naistuttava näol.

no sul see õnnehormoon ei tõusnudki nii kõrgele, et oleksid egoistlikult käituma hakanud.. ei saavutanudki teatud taset, mis "meeletusi" tegema paneb..
nii et see sinu armastus oli siiski suht "leige" asi, sellpärast midagi ei juhtunudki..
armastus võidab ju kõik takistused, ükski mägi pole liiga kõrge ja üskski meri liiga sügav ja üskki vahemaa liiga pikk.. sul seda tunnet ei tekkinudki.

Vaata, ma tundsin, et mul ei ole õigus õnnelik olla.

Kohe kindlasti ei ole siin mitte mingit pistmist õnnehormooni kõrgusega.

Alati, kui olin õnnelik või kui mul oli hea olla, tundsin ennast SÜÜDI.

Mida õnnelikum ja rahulolevam olin, seda suurema süüdlasena ennast tundsin.

Ei olnud mitte midagi leiget.

Mida tugevam mu tunne oli, seda suurema süüdlasena enda naistuttava ja teiste naiste ees tundsin.

Me oleme nii erinevas keskkonnas kasvanud, sa ilmselt m inust aru ei saa.

Kordan veel.
Mida õnnelikum ma olin, mida tugevam / kõrgem tunne oli, seda suurem oli minu SÜÜTUNNE.

Ja tundsin kohustust seda õnne rikkuda.
Süda tilkus verd, aga tundsin, et PEAN peigmeest ära ajama.

See oli nagu KÄSK.
Tundsin, et mida õnnelikum ma olen, seda õnnetumad on teised naised.

Lisan veel.
Võib - olla oli mul mingi vaimuhaiguse vorm, kui olin õnnelik, siis tekkis hirm, et nüüd juhtub midagi hullu ja teised naised saavad haiget.

Mida õnnelikum sisimas olin, seda suuremaks muutus hirm ja kohustus endale halba teha.

Seda süvendas naistuttav, kes minus hirmu ja süütundeid suurendas.

Ütlesin peigmehele naistuttava käsul "ei" ja ise kiristasin hambaid, no nii valus oli hinges.

Ei lasnud peigmeest sisse ning oli tahtmine peaga vastu seina peksta, et kahetsust ja hingevalu endast välja taguda.

Ma ei tahtnud peigmeest ära saata, aga tundsin selleks SUNDUST.