Kõik ei mahu ühte koomi.

Alati ikka egoistlik ei ole. Vahel inimene usub, et ei ole armastust väärt.
Vahel usub, et armastatu jaoks on ta liiga vilets ning parem, kui armastatu leiab parema.

Väga madala enesehinnanguga isik võib uskuda, et ta ei ole vääriline partner ja laseb oma armastatu vabaks.

Pluss veel igasugu hirmud ja sundmõtted.

Näiteks hirm armastatu elu ära rikkuda.
Hirm, et ei suudeta midagi pakkuda.

Mul olid igasugu hirmud, peamine hirm oli teistele naistele oma õnnega liiga teha.

Samas kartsin ka, et olen peigmehe jaoks liiga vana, liiga kole, liiga igav.

Et teised naised on ilusamad, nooremad, andekamad, peigmehel ei hakka nendega igav.

Kõige rohkem mõjutas mind naistuttav.

Tundsin, et kõige rohkem saab minu tema haiget minu õnneliku suhte pärast.

Kui naistuttav ei oleks vahele seganud, oleksime peigmehega kokku jäänud.
Vaatamata minu süütunnetele ja alaväärsusele.

Nüüd olen 5 kommi järjest kirjutanud.

Serotoniini taseme alanemine põhjustab ärevust, sundmõtteid ja sundkäitumist..
-------------
et ega üks hormoon pole ju välja lülitaud, kui teine nendest "tootlikumaks" osutub..
psühiaatrid õpivad kogu seda paeaaju ja keha funktsioneerimist 7 aastat pluss täiendõpped, spekuleerida siin erinevate diagnoosidega pole vist päris aus ka su teema lugejate suhtes.

siin on ju juba 20 korda kirjutatud, et p on psühhopaat. psühhopaatidel pole mingeid emotsioone ja sellepärast pole p katus armunud peast sõitnud ja sellepärast p -le antidepressandid ei mõjunud.
ei ole psühhopaatidele ravimit.

see jutt mida ta siin kirjutab on ju ka absoluutselt emotsioonitu, kuigi kirjutab ta ju ometi mingitest tunnetest, mis nagu peaks olema. kõige suurem tunne mida ta omast arust tunneb on süütunne ja see on ka jutu põhjal, siin foorumis aru küll ei saa, oma abistajate vastu pole ju mingeid süütundeid.

Mida siin ikka mingist P.Ersest loota!
P. Erse, P.Erse, P.Erse!!!!

Kas hingevalu, kahetsus, kurbus ei ole emotsioonid ?
Päris tõsiselt ja siiralt küsin.

Kui emotsioone ei oleks, siis mul oleks ju täiesti ükskõik, kuidas naistuttav minuga käitus ja mida mulle ütles.

Tegelikult on ju väga hea emotsioonitu olla, siis ei põeks ju.
Ilma emotsioonideta seda teemat ju ei olekski.

Kahjuks võtan seda lugu väga südamesse, sellepärast siin kirjutangi.

Me telefonikõned olid ka sellised, et mina vingerdasiin valu käes ning hoidsin vaevu nuttu tagasi, pisarad olid silmas, olin nutuse häälega ja värisesin üle keha.

Naistuttav seda selgelt nautis ning õelutses seda enam, mida nutusemaks mu hääl muutus.

Talle tegi nii nalja minu nutune ja värisev hääl.
Ma ei suutnud normaalseslt rääkida.

Mitu korda oli nii, et kõne lõppedes lausa ulgusin, nii valus oli.

Kui emotsioonideta olen, kuidas ma seda kõike siis nii raskelt võtsin ?

See ei näita, et sul on emotsioonid, vaid näitab seda, et sa oled totaalne loll ja tainapea. Oma suures pugemistuhinas sai vastu näppe lõpuks sõbranna käest (eks tolle viskas üle selline debiilne eit) ja P ullike soigus ja soiub sellest nüüd elu lõpuni.
Ei, see ei näita, et sul on emotsioonid kulla P.
Sinu käitumine näitab ainult ja ainult ühte - haiglaravile raja tänavale ja päris tõsiselt.

Sa oled märtrikompleksis nartsiss, ise otsid omale valu, kui keegi parasjagu seda sulle teha ei viitsi. Kus su plusspoole emotsioonid on? Oledki psühhopaat, sest tead, mis on vorm, aga sisulist külge pole võimeline vastu võtma. See on nagu oleksid muusikalise kuulmiseta ja seisaks kooritäie laulvate inimeste keskel - sa küll tead sõnu, aga ei kuule muusikat, see on sinu jaoks müra. Nartsissidel on reeglina väga madal enesehinnang, seega nende haavamiseks ja vihastamiseks piisab vähesest ja seal, kui normaane ehk tavalisne inimene kehitab õlgu või lihtsalt ei tee välja, seal läheb nartsisslike kalduvustega inimene närvi ja laulab kokku terve eepose oma tragöödiast.

Ei olnud ma mingi nartssist, nalja teete.

Ma tundsin SÜÜDI, et üldse elan. Uskusin, et mul ei ole mingeid õigusi, sest ma olen nii vilets.

Nartssis on see, kes ennast imetleb.
Mina imetlesin teisi naisi, ennast aga häbenesin, sest uskusin, et olen sündinud ebard, kes oma olemasoluga rüvetab teisi naisi.

Koolis kadestasin klassiõdesid, keda keegi tähele ei pannud.
Sest mina olin teravmeelsetel pidevalt hambus.

Tahtsin olla NÄHTAMATU, et keegi mind koolis ei näegi, et saaksin rahu.
Mõtlesin, küll mõnel klassiõel on hea rahulik elu, keegi ei nori, ei nääguta.

Ja kui arvate, et mulle meeldis peigmeest ära sata, siis eksite.

Ei tahtnud ma teda ära saata, aga tundsin, et PEAN, sest muidu saab naistuttav haiget ja mina olen paha.

Kui keegi palus endast rääkida, siis see oli mulle nii VASTIK TEEMA.

Ma ei tahtnud endast rääkida, sest mul ei olnud mitte midagi öelda peale selle, et olen alaarenenud ja teistest viletsam.

Mäletan, olin 20-date 1.poolel, mul paluti endast rääkida.
Ma ei osanud mitte midagi öelda.
Seda, et ma olen ärapõlatud ullike, seda ma ka öelda ei tahtnud.

Üks põhjus oli see, et ma EI TOHTINUD midagi mõelda, mõtlemine oli keelatud.

Sellepärast ma ka ei osanud endast midagi rääkida.
Ei julgenud ja ei tahtnud öelda ka, et alaväärne olen ning teiste sekka ei kõlba.

Sa imetled oma ''süütunnet'' ja ebardlikkust, püherdad selles praegugi nagu põrsas poris- ''oi kui vastik, ah kui mõnus...'' Ka see on eneseimetlus, ohvrimeelsus, mille pidev mainimine sulle rahuldust pakub.
Mõttetu seda sulle tegelikult rääkida, su haigus ei lase seda filtrist läbi. Kurb.

Blääää-bläääää-blääääääää jälle. Kogu aeg küsid, mis toimub teiste peades - sa ei ole võimeline aru saama, mis neis toimub ja asi pole teiste peades, vaid sinu omas. Sa oledki selline nartsiss, kes ennast imetleb - sinu häda kõige suurem, sinu valu kõige valusam, vaene märter, kes peab maailmaraskust oma närbunud õlgadel kandma.

p on psühhopaat.
rumal psühhopaat kusjuures. tark psühhopaat ei oma küll empaatiat teiste suhtes, kuid ta teab täpselt, kuidas keegi ja mida tundma peab. nii palju tark ning kaval on see p küll, et valetada oma töökoht ja asukoht, sellest ta ei räägi. me ju teegelikult ei tea siiani, kus kinnimajas p asub, sest sõbrannasid ta endale ju ei taha, kellegagi reaalselt kokku saada ka mitte.

pole mõtet ensm diagnoose panna, need on ammu siin ära pandud. kes viitsib temaga siin iba ajada, ajagu, oma asi.

Aga miks sa siis ise ei kirjuta siia oma täisnime, oma aadressi ja täpset töökohta ?

Kohe klindlasti tahan sõbrannasid.

Oi, minul ka ei ole sõbrannasid, mina olen kohe kärmesti nõus sinu sõbrannaks hakkama.
Jäta aadress, kus iganes sa seal ennast peidad. Oskan avada kõiki uksi ja aknaid. Kuu peale võin ka tulla kui ikka väga vaja on.

mina jään oma arvamuse juurde! Sina P tunne aga ennast hästi omas mahlas,tead mis,sul ju sõbrantsi nr. on soovi talle häid pühi ,kuigi ma arvan et sa teed seda niikuinii!!

Väga madal enesehinnang ja siin loodad seda tõsta või?
Sa oled tõesti rumal ja eluvõõras, P.

Midagi on sinus nii vastumeelne, muidugi sa ise oled sellele igati kaasa ka aidanud, halvustades ennast ja pidanud rämpsuks-alaarenenuks-ebardiks jne jne ...

Olen alati kaastundlik ja empaatiavõimega olnud, aga sina tekitad lausa viha. Vastik on lugeda, kuidas sa neid telefonikõnesid kirjeldad (valust vingerdades)jms. Aga kõnet ka ära ei lõpeta, pole julgust ...
Ja SEDA INIMEST tahad sa veel tagasi, et "tulgu ja täitku see tühi auk ära, mille ise tekitas".

APPI, APPI ...

Minu top 1 on SAATIS VEEL SÕNUMI, SA OLED HALE PUGEJA, PUGEMINE ON SINU TÖÖ.

Öäääkkk......

Milleks raisata nii tugevat emotsiooni nagu viha sellise enesekeskse inimese peale? Las vegeteerib oma mõnusas soojas enesehaletsuses edasi, meie viha toidab tema mõnu, aga tal peaks seda juba kolme elu jagu ette varutud olema.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 19.12.2014 15.07.

Kõige enam hakkab P kirjutistes vastu üheülbalisus. See toon, millega ta kõike kirjeldab on vastik, emotsioonitu ja imal ja seda on kogu ta olemus. Sellepärast inimesed temast eemale hoiavadki.

Mina imetlen Pee psühholoogia-ja psühhiaatriahuvi, seda, kuidas ta neid raamatuid on palju lugenud, kuidas ta sealt nopib enda õigustuseks just sobivaid noppeid.
Tundeid tema jutus ei ole, on vaid KIRJELDUSED.

Muidugi tema küll räägib, kuidas pisar tuli silma ja kuidas tema on solvunud, kui keegi teisiti temast aru saab, kuidas TEDA sunniti tundma end juba lapsena madala olevusena, kuidas tema ühikakaaslane teda nartsuks nimetas, kuidas teda teisedki on nartsuks nimetanud, kuidas sõbranna teda vihkas ja alandas....aga Peee EI SAANUD õelusest aru, küll ehk solvus hetkeks, aga siis nägi ikka, et sõbranna on ju niiiii hea tegelikult...ja mis nüüd siis....
ta soovib ikka tagasi seda paljukirutud sõbrannat, kes teda alandas, rikkus tema elu, oli egoist ja ei arvestanud teistega peale iseenda heaolu.....

...ja nüüd Peeee soovib teda oma tühja ellu tagasi, täitma seda auku, soovib tagasi seda alandusterohket aega, millest Peeee 13 aastat tagasi ilma jäi...
Aga ikka, kogu teemat läbib vaid vihkamise kirjeldamine ja oma headuse kirjeldamine, ja see kõik külab vägagi võltsilt, sest tegu ongi vaid olukordade kirjeldustega, mitte tunnetega.

See on kõige haigem asi, mida ma oma pika elu jooksul olen lugenud.

Vahel tundubki, et kogu see lugu on Peee enda kokkuklopsitud teema, tänu psühholoogia ja psühhiaatria pidevale uurimisele ja huvile inimloomuse piirväärtuste vastu, rõhutab Peee tihti, et tavaliselt inimesed toimivad nii ja tavaliselt naised käituvad nii.. See tundub katsena ja seda saabki ajada sellise järjekindlusega inimene, kes on inimpsüühikast huvitatud ja teab ka ses valdkonnas üht-koma-teist.

Siis tundub, et Peee on ise patsient psühhiaatriakliinikus.

Siis tundub, et Peeee on mõne eriti hullu teoga hakkama saanud ja et end paremini tunda, otsibki ta õigustust meie kirjutistest ja muidugi sõbrannat süüdistades. Sel juhul on alust arvata, et Peee istub vangimajas hoopis. Seal on aega uurida psühholoogiat.
Peee tundub olema psühhopaat, kes teab hästi, kuidas teiste kaastundel mängida, kuidas valetada nii, et alati õigeks jääda, kuidas tulla puhtalt välja mõrvasüüdistustest jne jne...

Kui see Peee ongi päriselt olemas, siis on ta haige.
Kui teda pole, siis on ta ka haige, sest selliselt mõnitada siin aastaid väljamõeldud looga niii paljusid, pole normaalne.

Ma ei teagi, mida arvata.

Aga fakt on see, et pole võimalik, et üks tavaline naine ei leia terve elu jooksul ühtki naist, kellega rääkida. See pole võimalik.
Samamoodi ei ole võimalik, et väikest last saab niivõrd maha suruda, et ta juba lapsena usubki, et on lollakas ja kõik teised temast paremad.
Väga tekib tunne, et siin halab hoopis mees, kelle naine maha jättis.
Või kui naine, siis mees läks koos nende lapsega teise juurde ja Peee ei suuda andestada.

Tunduda võib ka, et Peee on tulnukas, kes on siia sattunud teisest dimensioonist ja elu meie planeedil on talle nii võõras, et ta ei suuda siin kuidagi kohaneda.
Muid võimalusi ma ei näe.

Issand
Ma ei hakka naistuttava ees ennast alandama, et ikka veel helistan.

Alandasin ennast isegi palju. Viimased 13 aastat ei ole ta ju mulle mitte ühtegi korda helistanud.

Olen suutnud nii teha, et 7 aastat me ei ole rääkinud.
Viimane sõnum oli siis, kui sain 40. Siis saatis mulle sõnumi: SA OLED RÕVE VANAMUTT.
Seda mu 40. juubeli puhul. Jõhker.

Imetlen
Ma jälle arvan, et sul on luulud, kui usud, et inimesed asju välja mõtlevad.

Ma näiteks ei tule selle peale, et keegi midagi taolist välja mõtleb.

Tee mulle selgeks, mis MÕTE sellel sinu arust on ?
Ma sellest SINU MÕTTEST aru ei saa.

Mitte kõige vähematki mõtet ei ole midagi välja mõelda.

Ma ei olegi tavaline naine.

Olen kiiksuga kompleksihunnik.

Kooli kehalise tunnis öeldi: poisid siia, tüdrukud siia. Tundsin, kuhu ma siis minema pean.
Tüdruk ma ei tohi olla, rüvetan oma olemasoluga teisi tüdrukuid, poiss ma ka ei ole.

Koolis tundsingi, et ei ole ära teeninud seda AUSTAVAT nimetust olla tüdruk.
Kõik teised tüdrukud on ära teeninud, aga mina ei ole.

Niimoodi tundsingi.

Samuti ei võtnud tüdrukud mind enda sekka. Olin VÕÕRKEHA.

Kuidas ei saa väikest last niimoodi maha suruda ?
Laps usub kõike, mida täiskasvanu räägib.

mine perssse juba oma jutuga.
ma sama vana kui sina ja ei mäletagi enam, mis seal lapsepõlves eriti oli või ei olnud. täiskasvanu elu tuli peale.

P on kooliaega ja noorusesse kinni jäänud nagu kärbes ämblikuvõrku, nüüd ainult piniseb ... kuni päris ära kuivab ja kärbub ...
Aga kärbsest on mul kahju, P-st ei ole!

Jube, kuidas üks inimene võib valetada ja liialdada. Ilmselt siis psühhopaat jah.

kas aja panid kinni pühiaatri vastuvõtule?
sa kirjelda seal arstile oma sümptomeid, ühest ebaõnnestunud armastuse( kui seda üldse oli?) kirjelduse asemel..
ega arst sulle kah sõbranneks või peigmeheks ei hakka, ses mõttes nagu tühja läinud rääkimine.
kirjelda oma kurbi tundeid, oma depressiivsust, oma võimetust rõõmus õnnelik olla. oma tahtmatust ja suutmatust ennast muuta.
--------
ülejäänu kirjapandud emotsioonideta jutt siin on tõesti sinu ja meie aja raiskamine. See isegi ei ärata kaastunnet.

Mulle tundub jälle uskumatu, kuidas naised üldse sõbrannasid ja sookaaslaste hulgas suhtlemist leiavad.

Kõik naised on nii hõivatud, reserveeritud, ära-sega-mind pilk ees.
No ei ole võimalik teiste naistega jutule saada.

Mulle tundub jälle naistega suhtlemine võimatu.

Näiteks vahetan mõne naisega paar sõna.
Viisakusest võib mulle vastata, aga olek on selline, et tahab ruttu minust lahti saada.

Ei teki mingit vestlust, naised ei taha.

Mida ma sinu meelest KONKREETSELT liialdan ?

Ei olnud see liialdus, tundsin päriselt, et ma teiste tüdrkute sekka ei kõlba ning mind kampa ei võetud.

Asi oli palju hullem, kui ma kirjeldada oskan.