Kuula mu sõna, P!
Sa nüüd lõpetad selle taganutmise, sa tead, mis läinud, see läinud.
Nüüd sa räägid vaid praegusest hetkest ja elad tänases päevas. Kuula mu sõna ja tee nagu ütlen.
Sa oled noor naine, parimas eas ja sul on pikk tee veel käia.
Mina olen peagi 70 ja usu, ka minul on veel aega. Ma ei katku juukseid ega nuta silmi peast, et noorus on möödas, et rong on läinud....et mu aeg võib peagi otsas olla. Pole vaja seda mõelda, sest elame just nii kaua ja nii, nagu meile antud on.
Sinu rong pole veel tulnudki. See, mis mööda läks, oli kõigest tramm.
Et sul pole meest, pole nuttu väärt.
Kui sul oleks vaja pudelit õlut, kas sul peaks siis tingimata olema õlletehas?!
Kui mina praegu oleksin veel noor ja peaksin otsustama, kas muretseda lapsi või mitte, siis ma tuhat korda enne mõtleksin, kas maailm vajab oma lapsi ikka?!
Praegusesse maailma lapsi muretseda, no selleks peab olema ise ikka väga tugev, väga võitleja ja kindel homses päevas.
Kui tekib mingigi tunne, et äkki ma ikka ei suuda oma lapsele ilusat homset kinkida, siis parem ärgu see laps tulgugi.
Liiga egoistlik on mõelda, et MINA tahan, sest ainult laps teeks MIND ennast õnnelikuks.
Kõigepealt pead sina suutma oma lapse õnnelikuks teha ja kui sa ise ei ole õnnelik, siis vaevalt sa suudad teist õnnelikuks tehagi.
Niisama ei suuda teisi armastada see, kes ennast ei armasta. Neil võivad küll tekkida tunded, aga need ei ole armastus. Kui ei teata, mis on armastus, siis usutakse armastuseks ükskõik, mida, ükskõik millist iha- või omamisvarjundit teise järele, omaenese üksinduse peletamist ja kasvõi vihkamist, ise seda mõistmata.
Ela rahulikult edasi ja täna tänast päeva, mis sulle antud on. Sest elu on ime ja ole õnnelik, et sina sellest imest osa oled saanud.
Õpi oma elust ja sa näed, et midagi hullu pole olnudki, sa oled lihtsalt teinud asju, mida nüüd takkajärgi usud, et oleksid võinud teha teisiti. Kuid kes ütleb, et see teisiti tehtu oleks parem olnud. Sa ju ei tea, mis siis kõik oleks võinud olla ja kes teab, võib olla hoopis halvemini veel. Ole rahul sellega, mis sul on.
Ja ütle mulle, miks sa ennast sunnid mõtlema, et keegi sinuga rääkida ei taha. Kust teab täiesti võõras inimene, kes sina oled, kust teab see täiesti võõras inimene, et kunagi lapsena sul ei lubatud rääkida teistega, et sõbranna oli sul nagu oli. Kust tema teab, et peaks sind eirama.
Sa kujutad seda ette.
Ära kujuta.
Lihtsalt ole see, kes oled. Ära püüa kellegi meele järgi olla, ole sina ise ja sa näed, et inimesed räägiksid sinuga küll, kui sa ise oled vaba ja avatud ja näeksid maailma omaenese pilgu läbi. Kõike siin maailmas, mitte minevikku ja sõbrannat üksnes.
Need kaks ei kuulu enam tänasesse ja homsesse. Need on mälestus vaid.
Niiet, kuula mu sõna ja jäta minevik rahule.
Loeb tänane hetk ja see, mis alles ootamas ees.