P: "Ärme räägi minust, vaid sõbrannast."
Miks? Miks? Miks?
Sõbrannast ei tea me mitte midagi - pole teda näinud, pole ta kirjutisi, selgitusi lugenud. Kogu teave pärineb P peast ja on selge, et P peas kõik korras küll pole. Kui ka miskit muud pole, siis ühte ammusesse ajajärku lõksu jäänud on ta mõtted igatahes ja see on juba suur probleem.
Seda probleemi tahetaksegi siin lahendada. Tahetakse P mõtted lõksust välja aidata, tahetakse ta sundmõtetest vabastada ja seda kõike abivalmidusest, heatahtlikkusest. Keegi siinsetest ei tunne halvasti ütlemisest mõnu või kergendust. Lihtsalt kui heaga ei saa, proovitakse ka halvaga. Miski peab ju inimest loksutama, ta mõtted paika raputama.
P ütleb, et teeme seda vabatahtlikult, aga kas ikka on nii? P on meidki lõksu püüdnud. Me elame küll igaüks oma elu edasi ja ei tegele antud probleemiga pidevalt, kuid arvuti taha istudes paratamatult tekib huvi, ega ometi mingit nihet paremuse poole pole toimunud.
Tuleb tunnistada, et teatud mõttes käitume P-ga sarnaselt. P oma korduvate selgitustega püüab meile selgeks teha, kuidas kõik ikka täpselt oli. Meie aga püüame selgeks teha oma mõtteid. P arvab, et me ei saa aru, sest pole ise sama üle elanud ja järelikult tuleb üksipulgi kõik lahti harutada ja üle seletada. Meie näeme, et P ei saa talle kirjutatust aru ja püüame teistsuguses sõnastuses, teisest vaatenurgast vaadatuna, hea ja halvaga, ... teda mõistma panna.
Oleme me sama puudulikud, samamoodi lõksus, et ikka veel üritame P elukvaliteeti parandada? Milleks küll, muutusi pole ju märgata, pigem vastupidi - P pahameel ja süüdistused selle ühe meile tundmatu naise vastu on suurenenud ja veelgi kramplikumalt hoiab ta kinni kunagistest üleelamistest.
Piltlikult väljendudes on P mõttetegevus kui ühesuunaline tee, mille äärde on ta kõrge ja paksu müüri ehitanud. Sellelt teelt kuhugi kõrvale keerata, suunda muuta pole võimalik. Üsnagi selge on, kuhu sama teed minemine välja viib. See on selge meile, kuid mitte P-le.
Kas siis tõesti väljapääsu pole enam? Kas tuleb leppida ja pealt vaadata, kuidas P oma elu hävitab?
Kõik katsed ta mõtteid mujale juhtida on ebaõnnestunud. Kui küsida midagi hoopis muud, võib vastuse küll saada, kuid see on siis ülimalt lakooniline ja tunda on, et kohusetundest ja pealesunnitult kirja pandud. Mitte ükski teine teema P-le ei sobi, ainult see üks - sõbranna pähe pääsemine. No mis selgitusi tolle naise tegevuse kohta veel anda saaks või milleks neid üldse vaja on. Kui oli manipulaator, siis oli; kui oli pahatahtlik ärakasutaja, siis oli. Kui ka olid mingid õilsad motiivid ta käitumises, ega needki P-d lohutaks.
See saaga ei tiirle ju selle ümber, mida halba sõbranna tegi, vaid selle ümber, et ta peale halva tegemist minema läks ja enam suhelda ei soovi.
Sarnaseid lugusid on elus oi kui palju. Mahajäetuks, kõrvaletõrjutuks, petetuks on paljud saanud. Juba näen P korduvalt kirjutatut, kuidas tema olukord on ikka hoopis teistsugune. Aga ei ole, detailid erinevad, kuid olukord on sama. Sadu ja enam näiteid võiks tuua, kus inimesi on petetud, ära kasutatud ja siis maha jäetud. Ohvrist selgituste küsijatele, edasi suhtlemise lunijatele on oi kui halvasti öeldud, kuidas neid on mõnitatud. P juhtumit ei tee erakordseks ka see, et ta suhtesse astus kõigile alt üles vaatava inimesena, kes sõbrannas nägi endasarnast madalal olijat. Esiteks oli see pelgalt P nägemus, kel suhtluskogemused puudusid ning inimeste hindamisoskus sellega kaasnevalt ning teiseks, oli kuidas oli, kuid sõbranna läks eluga edasi, ei takerdunud vanasse.
P, kas sa ise saad aru, et oled sundmõtete küüsis kinni? Kas sa ise tahaksid neist vabaneda? Kas sa tahaksid normaalset elu elada - suhelda kõikvõimalikel muudel teemadel vesteldes, tunda rahuldust sellest elust, mis sul hetkel on ning vabaneda minevikupainetest? Kas sa suudaksid minevikust lahti lasta, ilma et otsiks enam vastuseid, selgitusi, põhjendusi? Kui ei, siis tuleb meil siin hakata end vabastama sinuga seotud köidikuist. Lootusetus olukorras pole mõtet edasi pingutada, tuleb leppida, et meist pole kasu olnud ja ei saa kunagi olema.