Füüsilise jõuga ta muidugi ei tunginud, vaid mängis minu süütunnetega.
Kui inimene sõbrannat MÄNGIB, siis sellest piisab, et mul süütunded tekiks, et kuidas talle selja keeran, kui mul hästi läheb, nii ei sobi lihtsalt.
Väga alatu oli temast hiljem rääkida, et üldse ei tahtnud minu pool olla, hoopis mina tahtsin seda.
Tema tahtis olla hoopis hädaabi - " peigmehe " juures. Et " peika " ema olevat ka pahane, miks tema poja juures ei ole, vaid minu juures.
See on täiesti jabur jutt.
Hädaabi - " peika " EI huvitanud teda üldse ja seal ei tahtnud üldse olla, ainult hädapärast oli, hoidis teda tagavaraks, et kui kedagi teist ei leia, peab leppima.
Peigmehe ajal oli pealegi hoopis vastupidsine jutt tal.
Meil oli 2 aasta jooksul hästi pisike paus, aga sellest piisas, et naistuttav närvi läks.
Siis ütles, et " peika " ema olevat talle ütelnud, et kus su suur sõbranna nüüd on, kas enam ei tahagi sind tunda või.
Usun, et "peika" ema ei öelnud ei seda ega teist, see jutt oli minu lollitamiseks.