Enesekeskne ullike kirjutabki kogu aeg endast, oma elust, oma naistuttavast. Mis peaks talle korda minema lugeja? Lugemine on ju vabatahtlik, vastaminegi on seda.
Mõistatuslik on vaid see, et vastajaid ikka jagub. Seda ses mõttes, et mis on ses stooris sellist, mis kinni hoiab? Kusjuures nii küsimine pole mitte halvustav või etteheitev või ... See on ju mõistatus!
Ise olen suutnud vastamisest oma pool aastat hoiduda ja lugenudki olen vaid tükati, eriti P või ta ahvijate teksti. Mida sa ikka loed lauseid, mida isegi taastoota oskaks, niivõrd pähe on need jäänud.
Mis ometi selle stoori puhul köidab (jube vale sõna, kuid mõneti tõsi), vastumeelselt küll, kuid siiski köidab?
Nojah, tegelikult ei köida ei stoori ega P isikki mitte, hoopis häirib. Öeldakse ju - kus viga näed laita, seal tule ja aita. P, tänase P, siin kirjutamine on karjuvalt vale viis olukorda parandada. Sestap neid aitamisüritusi nii palju ongi.
Aga see on lootusetu üritamine. Iga normaalne inimene oleks ammu oma elukvaliteedi parandamiseks samme astunud, oleks ka siinseid soovitusi, mida varem päris ohtralt oli, arvestanud. Aga P pole normaalne (üldisele normile vastav) isik. Teda pole võimalik aidata.
Muidugi tekitab pahameelt, kui keegi nii õppimisvõimetu on. Pahameelega edastatakse ka lauseid, mis ütlejaid/kirjutajaid ei kaunista. Tagumine aeg on P rahule jätta, ta ei mõista ega hakkagi mõistma.
Mõneti saab P kohta öelda, et ta on maaslamaja. Maaslamajat ei lööda, ütleb vanasõna. Ei lööda ka sel juhul, kui ta on keeldunud korduvalt pakutud abikätest ja on otsustanud maha jäädagi.
Kuidas siis nii, kahju on ju teda seal maas näha? Kui heaga ei saa, saab ehk kurjaga? Ei saa, see on nüüdseks (tegelikult mõnd aega tagasi juba) selgeks saanud.
Kõige otstarbekam on ta rahule jätta. Las ta olla seal, kus olla tahab. Tegelikult saab ta oma valitud teel olemiseks jõudu suvalistest kirjadest, mida talle siin kirjutatakse (nii kurjustavatest kui ka heatahtlikest, vahet pole).
Vast pole õige toita ta väärastunud enesekesksust talle tähelepanu osutamisega (kirjutamisega). Ehk veedaks ta siis järgmised jõulupühad nt koos isa ja vennaga, külastaks tädi, käiks rohkem jalutamas jne.
Tegelikult on P ise selle teema lõa otsas kõige tugevamini kinni. Aidakem teda sellest vabaneda!