no mida sa räägid siin, meie ilmatuma tark psühholoogia tundja.
vasta siis mulle, miks peaks väikene laps ennast sedasi alavääraseks hakkama pidama? ei ole see sellest, et tal ei lubata teistega mängida ega koos olla. ei ole see ka sellest, et talle seatakse ette teiste tarkust ja ilu ja muud. väikene ilmakodanik just vastupidi, tahab kaaaaa. teda võib see innustada saada targemaks, suhtlejamaks ja hoolivamaks. ta omas sisimas hakkab pingutama, unistama ja tegutsema.
seda siis, ta pole nähtavalt vigane.
kui inimesel on mingi nähtav puue, lombakas või nii, siis jah, kui teda päevast päeva hurjutatakse lisaks veel, või narritakse, siis tekib nurka pugemise tahtmine, siis ta tunnebki, et on värdjas...
mu kooliaegne ja noore-ea sõbratar oli nähtava puudega. kahjuks jah, tema teadmine oma erilisusest segas tema edasist elu nii psüühiliselt kui muidu, sest ta ei saanud teha kõike, mida tegid teised. ta ei abiellunud, kuigi tal mehi oli, kellega ta läbi käis. võib olla ei võtnud need mehed teda kui potentsiaalset elukaaslast, vaid kasutasid teda lihtlabaselt vaid ära. ma kahjuks ei tea, kuidas see oli.
aga peret tal polnud ja ta oli selle pärast nördinud. kuigi koolis oli ta tark ja lõpetas ka ülikooli ja töötas alguses oma valitud erialal edukalt.
tema enda sees aga oli alaväärsustunne ja ta ei saanudki sellest lahti. see süvenes aastatega aina, kuni hakkas tema igapäeva olemisi ja tegemisi niivõrd segama, et ta ei saanud enam endaga hakkama.
nüüd mõtlen, et noorena ei osanud ma seda isegi märgata ega ette aimata, ma ei osanud aru saada, et temas võib olla tema enda oleku pärast nii suur kurbus. me õppisime ja elasime temaga kõrvu, me naersime, rääkisime, arutlesime ja unistasime ja minu jaoks oli ta, vaatamata oma vigasusele, väga tark, ilus, huvitav ja igati normaalne. keegi teda ei narrinud, temasse suhtuti väga hästi.
varem ma ei osanud mõelda nagu täna, aga praeguseks olen väga veendunud, et ellu peaks jääma täiesti terved lapsed, et nende psüühika hukka ei saaks ja elu poleks nii kannatusterohke.
minu noorepõlve hea sõbratar oli sündides vigane, teda opereeriti küll, kuid vigasus jäi nähtavaks. ta ise kannatas selle all väga ja mida aeg edasi, seda rohkem. just see tunne, et ma pole normaalne, et ma ei saa seda, mida ma tahaksin nii nagu teised, just see pidev teadmine endast kui alaväärsest viis lõpuks selleni, et ta otsustas lõpetada oma ebanormaalse eksisteerimise siin maailmas.
nii ääretult kahju on temast, nii kurb.