olid ja oled imelik, ei tea, kas vaielda armastasid juba lapsena. kusagilt lugesin, et psüühiliselt haiged inimesed armastavad hirmsasti vaielda, diagnoosi ei mäleta. fakt on see, et haige sa oled ja väga ebameeldiv inimene.

Ei olnud sarkasm, päris tõsiselt pidas teisi meist paremaks.

Kõik see, kui tublid ja asjalikud on teised tüdrukud, kui hästi nad kõike oskavad, oli TÄIESTI TÕSISELT öeldud.

Ma ei oska hästi kirjeldada, aga seda oli kõigest - kõigest näha, et ema pidas päriselt kõiki tüdrukuid paremaks.

Eks selle taga oli sügav alaväärsuskompleks.

Näiteks ei tohinud minna ümbruskaudsete tüdrukutega rääkima, sest nad rääkivat nii geniaalset juttu, millest mina aru ei saa.

Kõik, mida nad teevad, om nii asjalik ja tähtis tegevus, et ma ei tohi minna segama.

Kõike seda mõtles tõsiselt, seda oli ju näha.

Appi, olen siin vist küll sada korda kirjutanud, et lapsena ja ka 20-ndates ja 30-ndate algul mul EI olnudki mingit oma arvamust.

Ma uskusin päriselt, et mina ei tea mitte midagi, olen puudulik, aga kõik teised tüdrukud/ naised TEAVAD KÕIKE.

Seda olen lõpmatuseni korrutanud, et mulle öeldi, et mina pean vait olema ja seda tegema, mida TEISED ÜTLEVAD.

Nii ma siis koogutasin ja noogutasin iga asja peale.

Ega siis naistuttav ilmaasjata ei saatnud mulle sõnumit PUGEMINE ON SINU TÖÖ.

Sest me suhtlemine oligi selline, tema ütles, mina noogutasin ja olin kõigega nõus.

Muide lapsena ja noorena pidasid ümbruskaudsed mind lollakaks, sest ma mitte kunagi mitte midagi öeldud ei saanud.

Ainult noogutasin ja koogutasin totakalt.

Mäletan, kunagi ütlesin midagi vastu.

Klassikaaslane kohe kilkas, et see tola sai ka lõpuks sõna suust.
Kusjuures oligi nii.

Ühelt poolt ma ei julgenud midagi öelda.
Kartsin, et ma ütlen midagi väga totakat ja teised hakkavad naerma.

Kõigest oli ju näha, et ema tõsiselt peab teisi tüdrukuid ja kõiki naisi endast ja minust paremaks.

Ta ju ISE KÄITUS TÄPSELT SAMAMOODI. Kehahoiakust, näoilmest, olekust - kõigest oli näha, et päriselt uskus, et kõik teised on palju paremad.

Näiteks ei tohtinud ma teiste tüdrukute poole minna ? Üks põhjus oli see, et TEISTEL ON NII PALJU TÖÖD JA TEGEMIST, MINA EI TOHI SEGAMA MINNA.

Mu meelest see ei ole peen mäng.
Aga palun vasta, väga huvitab su arvamus.

P, sa oma ülikooliharidusega võiksid ikka sidekriipsudel ja mõttekriipsudel vahet teha, a'la "võib-olla", mitte "võib - olla"!

Seda linki sa ka vist koppida ei oska?!

http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=8&id=155

Ema elas 20 aastat ju ühisköögis, ei saanud midagi korterit nii lihtsalt.
Ema oli 44 juba, kui korteri saime, võttis ju väga kaua aega.

Nii et täpselt samuti elas kaua ühisköögis,, nagu teisedki, kes oma korterit ei saanud.


Mäletan väga hästi seda ühisköögis elu. Kooli ajal lõpuks saime korteri, see oli kahjuks kohutavalt külm, olin kodus kasukas seljas ja vildid jalas.

Ma ei jaga ehitust, aga jäi mulje, et materjaliga on kokku hoitud, seinad tundusid olevat nii haprad, kõik külm tuli läbi.

Näiteks vastaskorter oli palju soojem.

Ma siis mõtlesin, et me oleme nii viletsad, et peame kõige kehvemas korteris olema.

Ema andis hiljem selle korteri tasuta ära, ütles, et häbi on midagi küsida.
Uued elanikud samuti kurtsid, et jube külm.

Mõtte- ja sidekriips
Kirjutan meelega nii, et selgem lugeda oleks.

Ema oli nii tagasihoidlik, et tema ei suutnud korteri värki ajada. Isa lõpuks hakkas ajama, aga aega läks palju.

Pee on selline, kes iga märkust väga tõsiselt võtab ja eks ta algul ei jätnud üldse tühikuid ja siis sai vastu päid/jalgu. Nüüd paneb püüdlikult tühikuid igale poole ... :D

see oligi sarkasm, peen mäng, et teised näe nii targad puha ja meie siin sinuga sihukesed topskid, et ära neid tarku sega, neil muudki teha, kui meiega tegelda....
see oligi sarkasm. su ema oli südamepõhjani nördinud ja kibestunud, et ta sellist s'tast elu peab elama, et tema, kes võiks olla ülikoolis õppejõud, peab K-Järvel ühisköögis elama ja mees ka sihuke mõttetu lammas.
ta polnud rahul, ta tahtis olla kõrgemal ja see ajas teda õelaks omal viisil ja seesama viha imbus salamisi ka sinu hinge. sa küll ei taha seda tunnistada, sest sina uskusidki viimsepäeva laupäevani, et ema tõsimeeli uskus, et kõik teised paremad teist on.
ta ei uskunud seda, ta oli nördinud, oli vihane, et kuidas selline matsikari nüüd temaga võrdsed saab olla. ja siis peene mõnitusega andiski pidevaid signaale, et ooooh, nemad ju meist paremad.
saad sa aru sellest mustrist?

Kibestunud ja nördinud võis tõesti olla. Kibestunud kohe kindlasti.

Aga miks siis mulle selgeks tegi, et kõik on minust paremad ja keegi minuga suhelda ei taha ?
Selleks ei olnud põhjust ju.

Oleksin võinud vabalt teistega suhelda, aga kuna ei saanud, siis hakati mind ju totakaks pidama. Miks tahtis, et tema last totakaks peetakse ?

Isa koha pealt on sul õigus, on midagi taolist öelnud ka isale.

Ma kohe kuidagi ei saa aru,kuidas küll keegi sellist inimest siin ära ei tunne,3 aastat juba ketrab,on endast suht palju rääkinud,ometi olid ju klassikaaslased,ülikoolikaaslased,selline ju hakkaks silma.Ma mäletan omagi kooli ajast neid kes eemale hoidsid ja midagi ei rääkinud.Nad olid teistsugused, nad jäid meelde.

Issand
Olen sedasama mõelnud ja ei imesta, kui keegi lõpuks ära tunneb.
Ju siis ei ole keegi selline veel väga põhjalikult lugenud.

arvan, et ta mingil määral kartis seda rumalat massi, kellega ta ei leppinud iial olema võrdne ja ehk arvaski, et sulle on turvalisem, kui tema ei räägi neist otse halvasti, sest mine tea, mida laps kuskil öelda võib...onjuu?!
koos tädiga nad rääkisid omas mõistukeeles üht ja sama headest teistest tüdrukutest, aga tegelikult teadsid nad mõlemad, mida päriselt mõtlevad.
küllap su ema ei osanud ette näha, et laps usubki oma ema igat sõna, ta ei mõista sarkasmi. ja ongi nii, et lapse jaoks on sarkasm mõistmatu.
tean isegi peret, kus isal "julmad" ja sarkastilised naljad, millest laps aru ei saa ja mille peale ta alati nutma puhkeb, et isa, ma ei saa aru...ma ei saa aru....
tegelikult mõistan su ema, kui ta sulle ütles, et tahtis sind kaitsta. ta tahtiski.
mõistan ka sind.
sind saaks aidata, kui sa ise suudaksid mõista enda elatud aega.

Arvan, ema ei saanud aru, et kui ma teistega suhelda ei saa, siis saan opaka kuulsuse.

Selline käitumine just nimelt tõmbas halba kohtlemist ja suhtumist ligi.

Kui ma oleks saanud normaalselt suhelda, oleksin sulanud halli massi ja keegi ei oleks mind tähele pannudki.

Kuna käitusin koogutades nagu topakas, siis see ÄRATAS TÄHELEPANU JA PÕLASTAVAT SUHTUMIST.

Ma ei julgenud kodus sellest rääkida, sest siis oleksin pahandada saanud.

Inimesi kartis jah, eriti naisi.
Usun, soovis mind kaitsta, aga välja kukkus risti vastupidi.

Idioodi moodi käitumine tekitas mulle nii palju probleeme. Elasin juba ammu omaette, aga ikka käitusin SAMAMOODI edasi, ma ei olnud üldse võimeline teisiti käituma.

Üsna häiriv oli, kuidas naistuttav mu ema põrandapesu üle irvitas. Ma rumal ju kandsin talle kõik ette.

Näiteks tuli mulle ühikasse külla ja kohe hakkas põrandat pesemas. Ma siis närvitsesin, et toakaaslased tulevad ja näevad, siis vajun häbi pärast maa alla, et suurel inimesel peseb ema põrandat.

Häbi tunnistada, aga ema mul põrandat pesta ei lasnudki, et ma ei pese põhjalikult. Pesi vägisi ise.

Veel küsimus.
Ära pahanda, kui painan sind oma küsimustega.

Mis arvad, kas sellest üldse aru ei saanud, et teised peavad mind opakaks, kui ma nii totakalt käitun ?

hämmastab, tõsiselt hämmastab, et P. ilma igasuguse iskliku arvamuseta ja muidu puudulik enda arust, arvas, et ülkool ongi just temasugustele mõeldud.
mida nüüd me haridusest siis ravata.
kuskil sa ikka räigelt valetad, P.
olid nii tohman, et muud üle ei jäänud kui ülikooli minna? no on tase ikka mõtlemises.

Pidasin ennast tõsiselt lollakaks, kes midagi rääkida ei oska.

Mul lihtsalt ei olnud kogemusi.

Koolis õppisin hästi, aga koolikaaslased arvasid ikka, et olen opakas, sest MA EI SUHELNUD NENDEGA NORMAALSELT, õigemini ei suhelnud praktiliselt üldse, nohisesin ja mökitasin, olin koolis ÜKSIK HUNT, jalutasin alti ÜKSINDA.

Mu enesehinnang väheke tõusis küll, olin natuke uhke ülikooli pärast, aga teisalt oli enesehinnang ikka väga madal.

Igaüks võis mulle pähe istuda ja uskusin, et tal on selleks õigus.

Näiteks koolis vahetunnis jalutasin üksinda, suvalised tüdrukud jalutasid selja taga, et " loll, sa oled loll ".

Kusjuures ütlesid seda nii, et ikka tõsiselt arvasid nii.

Ma ei mõista kedagi hukka, kes mind koolis halvustasid.
Täielikult minu süü, ma ju käitusingi lollakana.

Naistuttav pidas mind samamoodi opakaks ja pugejaks.

Mitte midagi ei tähendanud talle ülikoolis õppimine, ohmu ja nõme olin ta silmis ikkagi.

järsku lõpetaks nüüd ära selle valede mälestuste heietamise?
ma ikka provotseerisin sind meelega vanadesse aegadesse, sest nende kohta on fakte leida, needsmad vanaema talud ja maad ja küüditamised, mida ju ei toimunudki teie perele.. ülikooli astumised ja lollakatele erikurused ülkooils, et kas ikka korraldati. irw.
ma ei ütleks, et su mälestused on tahtlik valetamine, lihtsalt lünklikud ja kontekstist väljas ja rohkelt subjektiivsed..
ses mõttes on raske uskuda ühtegi sinu kirjapandud sõna, sa lihtsalt mäletad valesti ja tõlgendada ka olnud valesti kui võrrelda faktidega.
samas inimlik aga väga tüütu ka.

Seda olengi kirjutanud, et reaalselt ei küüditatud.

Kirjutasin palju kordi, et oli lihtsalt HIRM, et hakkab uuesti kõik pihta.
Paljud inimesed elasid hirmus.

Kõike kolhoosidega seonduvat ma ei tea, kuid naistuttavaga toimus kogu lugu minu silme all.

------
See, et naistuttav mind alaväärtuslikuks nõmedikuks pidas, on fakt.

Oma põlgust näitas ta välja pidevalt, ainult mina panin pea liiva allal ja sisendasin endale, et kõik on hästi.

----
Kust siis emal tuli seda tohutu alaväärsuskompleks nind ENDA JA MEIE PIINAMISE VAJADUS ?

Teiste naiste sõna oli SEADUS. Nii pidi olema, nagu keegi teine ütles.

Mis kolhoosidess puutub, siis seda täpselt ei tea, mis toimus enne minu sündi.

Aga minu eluajal toimunud asju mäletan küll, pealuu sisse kulunud, sest need KORDUSID PIDEVALT.

Näiteks nelja seina vahel pidi ema samuti olema nii, nagu TEISED NAISED TAHAVAD, kuigi keegi ei näinud.

KÕIK NAISED OLID KOHE NAGU PÜHAKUD, NENDE SÕNA OLI SEADUS JA KUULUS VASTUVAIDLEMATULE TÄITMISELE.

Mis mõttes lollakatele erikursused ülikoolis ?

See, et ma koolis häid hindeid sain, ei muutnud minu arvamust, et ma olen totakas.

Arvasin päriselt, et mul on midagi tõsiselt viga.
Mis kool ja õppimine siia puutub ?
See minu arvamust ei muutnud.

Näiteks 5.klassi lõpetasin kiituskirjaga, aga mu enesehinnang oli tohutult madal, pidasin ennast pooletoobiseks ning klassis olin kiusamise objekt.

Osad klassikaaslased arvasid, et olengi totakas, sest ma ei rääkinud kellegagi ning kui minu poole pöörduti, siis olin kohmetu ning mökitasin midagi tobedalt.

Ainult siis sain normaalselt räägitud, kui tund hakkas ja õpetaja mind vastama kutsus.

Ma ei mõista, mida tahad lollakate erikursusega öelda ?

Lõpuks saan kõik oma tunded ja mõtted kuskil välja valada.

ja mida need teised naised siis emast tahtsid?
eriti kodus, nelja seina vahel?

Kui sina koolis hästi õppisid, kuid ikkagi sotsiaalselt ei suhelnud teistega, pidasid teised lapsed sind kindlasti upsakaks, uhkeks, kellega sul nagu lävida ei sobinudki.
sa ise kirjutad, kuidas ema ja tädi pidasid riideid tähtsaks, et oleks ikka ilusad. No sel peale sõja ajal polnud paljudel võimalust, kui just ise käsitööd ei teinud, ilusale riidele mõelda.
Venemaalaste jaoks oli ju meie aluspesugi uhke ja enneolematu. Ses mõttes ju su ema ja tädi sättisid end teistest paremaks. Ehk "kättemaksuks", et meie oleme vaatamata kõigele enneolematutele "kannatustele" paremad, maitsekamad jne jne.. see "lillekesed pasameres" sündroom.
----------
kolhoos või mittekolhoos. huvitav, kuidas sa ühiskonnaõpetuse eksameid, filosoofiat, majandus-geograafiat eksamiteks ära tegid, kui sa isegi enda ümber toimunut ajaloosse üle ei kandnud. Kollektiviseeimine oli ikka kõva sõna, selle edukat lõppemist aastaarvuna,pidi ikka unepealt teadma.
kuidas sul õnnestus kooolidest nii läbi libiseda, et midagi külge ei hakanud?

lapsed on otsekohesed, olgu riigikord milline tahes.
See Lollakaks" nimetamine tuli ehk nende kadedusest, et oledki targem koolitunnis jne.

su tunded ja mõtted on Sinu omad,aga nad on "valed" ajaloolises hetkes, sa mäletad, tõlgendad fakte teisis, kui teine inimene samas ajahetkes samas sündmuses osaledes teha võib.tema mõtted ja tunded.
--------
P kirjutab: Lõpuks saan kõik oma tunded ja mõtted kuskil välja valada.
--------------
ja katsu enne MÕELDA ja siis TUNDA, ka minevikust rääkides, loksub paremini paika. läheb asi vähe loogilisemaks.
selles mõttes pole selles mineviku tunnetes eriti sorimine mõttekas,

KÕIK NAISED OLID KOHE NAGU PÜHAKUD, NENDE SÕNA OLI SEADUS JA KUULUS VASTUVAIDLEMATULE TÄITMISELE.
-----------
mida su ema või sina ise siis teiste naiste jaoks pidite tegma? jalgu suudlema? samas ütled, et sa eo kontakteerunudki teistega.. vaikides suudlesite teiste tolmunud varbaid.. kah absurd ju.

P kirjutab:
Kust siis emal tuli seda tohutu alaväärsuskompleks nind ENDA JA MEIE PIINAMISE VAJADUS ?
--------
ei oska arvata, samas vähesed tüdrukud said ülikooli, su ema õppimise ajal,ses mõttes tal ju komplekse polnud.
talust pärist tüdruk pandi esimese vabariigi ajal mehele ja lapsi sünnitama ja talutööd tegema, ses mõttes oli tal ju nõuka võimust kõvasti kasu.
vaevalt tavalisel talupidajal kahe lapse ülkooliõpinguteks raha oleks jätkunud st hariduse oleks ikka poeg saanud.