P kirjutab: Mis kolhoosidess puutub, siis seda täpselt ei tea, mis toimus enne minu sündi.
--------
ega sa pole vist jah elus ühtegi ajalooeksamit teinud.
Õnnestus läbi saada keskkoolist ja ülikoolist, samas lähiahjaloost eesti ei tea tänaseni mitte midagi. kahtelb tänaseni, kas maa ikka riigistati või järsku jäi tema vanavanematelke tilluke killuke alles.
ja muidugi käed kukuvad ka otsast ära, kui panna Googlesse põllumajandus eesti, või kollektiviseerimine või muu asjakohane märksõna.

Sul häbi ka on sellist lollust siia kirja panna?

P kirjutab: Kirjutasin palju kordi, et oli lihtsalt HIRM, et hakkab uuesti kõik pihta.
Paljud inimesed elasid hirmus.
------------
1968 aastal sündinud inimesel oli hirm küüditamise ees? sul ikka tõesti kruvid loksuvad?
misasi pidi uuesti pihta hakkama 1968 ja hiljem? sa hakkad mäletama aastat 1973 ja edasi.. Sul oli hirm küüditamise ees?
sa mõtled ka, mis jama sa kokku kirjutad?
Tõesti, häbi peaks inimesel olema.

Olnut võib ju meenutada, ajaviiteks või nii. Sel pole aga mingit seost P kasvuraskustega.
Olles küüditatute laps, kelle vanemaid Siberist tulles kodukohtadesse ei lubatud, kes pidid oma elu täiesti nullist üles ehitama ja seda võõras kohas, ei mäleta ma oma lapsepõlvest mingeid surutisi.
Jah, meenub tõsine nutt, kui ema hakkas ääri-veeri rääkima, et Lenin ikka nii hea polnudki. Oi kuidas kaitsesin oma ettekujutust. Väiksele lapsele tuli ka udujuttu ajada, et liialt ei eristuks üldisest. Neil oli silme ees, kuidas nende kaaslane vangi pandi, sest ta laps süüdimatult poetas: "Aga minu ema ütles, et ongi hea, et Stalin ära suri." See toimus siis Siberis vahetult peale Stalini surma.
Nii et teatud raamid muidugi olid, kuid normaalsed inimesed ei lasknud nendest endid mõjutada.
Sund-suunamine toimis veel ka siis, kui ise 1980 kooli lõpetasin. Maakohtadesse oli minu erialaga inimesi väga vaja ja need, kes abielus polnud või juba muu töökohaga seotud, maale ka saadeti. Mõni on tänini seal paigal, enamus aga lahkus pele 3 kohustuslikku aastat. Hiljem ei teinud keegi mingeid takistusi lahkumiseks.
Igasugused paranoiad on ikkagi isiksusekesksed, mida ümbritsev võib võimendada, kuid mitte põhjustada.

Siin teemas on huvitavaid ajaloojutte tekkinud, põnev kohe lugeda. P perekonna paremaks mõistmiseks on muidugi vaja sügavuti kaevuda. Täitsa tahaks teada, milline P praegu oleks, kui ta oleks sündinud normaalsemasse perekonda.

Tõesti või, P
Kas tõesti koolis sellest räägiti või on sul meeles absoluutselt KÕIK, mida sa koolis õppisid ?

Ikka teadsin, et loomad viidi kolhoosi, aga lihtsalt ei mõelnud, kui palju loomi võis jääda.

Imelik, et osadele meeldib kooli kallal tänitada, samas teades, et paljud asjad ununevad ära.

B
Ema EI rääkinud ajaloost üldse mitte midagi, ei krunud, EI KURTNUD.

Peamine jutt oli, kui targad, tublid, head, veatud kõik ümbruskaudsed tüdrukud on.

Kuulsin seda kõikide kiitmist tuhandeid kordi.

Mis mõttes talust pärit tüdruk pandi esimese vabariigi ajal mehele ja lapsi sünnitama ja talutööd tegema, ses mõttes oli tal tal ju Nõukogude võimust kõvasti kasu.

See on ju täielik " tule eile meile jutt ".
Täiesti umbluu lause.

----
Õppimine ja alaväärsuskompleks TEISTE INIMESTE ees on kaks ise asja.

Ei muutnud õppimine ju mitte üks gramm teiste endaks paremaks pidamist.

Õppis küll, aga see ei muutnud ju mõtlemist, et KÕIK TEISED NAISED ON MEIST PAREMAD ja meie ei kõlba mitte kuhugi.

----
Pidada ennast ja mind teistest palju viletsamaks, alandada teiste ees ennast ja mind, mitte suhelda, käituda ja olla nii nagu teised tahavad - see kõik ju ongi PIINAMINE.

Näiteks maja ees istus meil suviti kamp naisi vanuses 27 - 100, kui me emaga sealt mööda kõndisime, siis ema tõmbus kohe alandlikult pingule ja ma pidin samamoodi, et kas meiesugused ikka tohivad NII AUVÄÄRSETE NAISTE EEST MÖÖDA KÕNDIDA.

See kõik oli nii piinav, nii rusuv.

Ma ei mõelnudki, et sinu ema rääkis ajaloost, ma ütlen, et SIIN TEEMAS on juttu ajaloost.

Ei pidanud mind mitte keegi upsakaks ja uhkeks, LOLLAKAKS PEETI.

Ema ja tädi pidasid riideid selles mõttes tähtsaks, et pidid olema HÄSTI NÕMEDAD, et keegi ei saaks märkusi teha.

Ma olin riides nagu 80a mammi. Ema läks minuga poodi ja valis selle kõige - kõige nõmedama riideeeseme välja.

Nõmedad riided olid kohe elu ja surma küsimus.

Naistuttaval oli häbi minuga käia, kui mul sellised riided. Käis muudkui peale, ära pane seda jubedat mütsi pähe jne.

Nende riietega paistsin välja totakas.

----
Lollakaks peeti mind sellepärast, et ma EI JULGENUD SUHELDA.
Kui keegi mulle ütles, et sa oled lollakas, siis ma HULLULT PÕDESIN ja ei julgenud midagi vastu öelda.

Kuna ma ei osanud ja ei julgenud teistega suhelda, siis arvati päriselt, et olen KIIKSUGA IDIOOT.
Õppeedukus ei määranud mitte midagi.

Mul paljud riided veel alles.

Kunagi ühe õmblejast meestuttavaga naersime, et paneks selga ja läheks tsirkuse tola mängima.

Praegu on hea naerda, aga siis küll naljakas ei olnud.

no siis oled natuke autist vä?

kooliteemad lähevad hinge jah, nii palju raiskab riik ikka nõmedike koolitamiseks, kes nagunii midagi ei mäleta. kahju kohe sest tasuta haridusest, mõni asjalikum oleks ehk erilasele tööle jäänud ja oleks kellelegi sellest kasu olnud.
---------
aga esimese vabriigi ajal tavaliselt talus koolitati üks laps, ülejäänute jaoks ei jätkunud raha. Kun a tüdrukud sai mehele and ja läksid ju talust välja nagunii, oli mõistlik koolitada poega. Esaimene poeg sai talu, teine poeg sai hariduse, kui väga loll ja laik polnud, tüdrukud said kirstutäie kaltse, lehma ka ja võrrasse tallu mehele..
jälle P.ajalootund maha omaganud vä?
Kuna olen ise koolis töötanud, tekib jube tunne jah, kui vähe on võimalik haridusest omandada, et diplom kätte saada.
Veel hämmastab, et ega ei huvita ka, mis ümber tpimus, miks toimus ja ei tekkinud mõtteidki...

P kirjutab: imelik, et osadele meeldib kooli kallal tänitada, samas teades, et paljud asjad ununevad ära.
---------
mis mõttes meeldib koolis kallal tänitada? hämmastab inimese tuimus, et oma elulugu ka ei huvita. oma suguvõsa käekäik?
see P-eel ununeb ära, küll ei unusta ta 5 aastsena kuuldud ema märkusi.( kahtlen kõvasti, sa hiljem kontrueerisid need mälukohad ise, teiste juttudele tuginedes).jne jne. sul tõesti valikmälu ja tõestisündinud asjadega( faktidega) eriti oma mälu ei vaeva.
küll oled sa kõva tõlgendaja, mida keegi ikka tundis, arvas, mõtles..nii ikka, et sulle sinu autisti maailma sobiks.

no kui kõik juba lapsest saadik on rääkinud, et P- vähe imelik, ju siis on ka.
vaatmata kõrgkoolidiplomile, mis tõesti talle mitte midagi ei õpetanud. Mõtlemist ka mitte poole sendi eest. Sellest muidugi kahju, kahe naise harisuseks kulutatud raha läks raisku.
Aga kui nii mitmed inimesed ja P. ise ka leiavad, et ta ongi teistmoodi ja "imelik", võiks ju psühhiaatria vastuvõtule minna.
ega see delfis kirjutamine ju aju ja haigusnähte ei parnda.

----------
kas keegi teab näiteid, kus näiteks amputeeritule on jalg külge kasvanud, peale 3 aastat delfikas kirjutamist?
kas mõni sai gripist jagu delfis kirjutades?
kas mõni sai nagu saledamaks, kui delfis molutas? jne jne. kas mõni sai luumurrud parandatud, kui delfikas aega raiskas?
ikka spetsialist poole peaks pöörduma?

Sinu publik oskab lugeda. Täpselt sama informatsiooni edastamine verbaalselt ja visuaalselt mõjub igavalt ning isegi publikut solvavalt.

Idarindel muutusteta

armsad delfikad,lepime nüüd kokku,et keegi ei vasta sellele teemale enam! Head uut aastat!

Koolitamine ei ole ju probleemiks.
Ma ei ole koolis käimisest ju mingit probleemi teinud.

Probleem oli madalas enesehinnangus ja süütunnetes.

Kuidas ei huvita ?

Ma kuulsin MITMEID TUHANDEID kordi, kui targad, tublid, head, ausad, õilsad ja süütud kõik tüdrukud on.

Kuidas saan selle ära unustada, kui seda pidevalt ja pidevalt korrutati ?

Imelikuna mõjusin sellepärast, et ma ei julgenud midagi öelda.

Keegi ütles midagi, MINA OLIN VAIT ja nohisesin totakalt.

Otse loomulikult mõjub totakalt selline TUMM nohiseja, kes sõna suust ei saa.

----
Vait olin sellepärast, et ma EI TOHTINUD teistega suhelda.

Samuti uskusin sedas, et KÕIK ON NII TARGAD ja ajavad nii tarka juttu, aga mina olen opakas.

Sest mulle kodus öeldi, et kõik tüdrukud ongi väga targad ning nende suust tulevad KULLATERAD ja neid ei tohi segama minna.

Keegi ju ei teadnud, et mul kodus suhtlemine ära keelati, kõik mõtlesin, et mina olen poole aruga.

Kui täiskasvanu saab veel aru, et keegi mingil põhjusel SÕNA SUUST EI SAA, siis lapsed ei saa aru, lapsed ei oskagi nii mõelda.

Lapsed näevad, kui keegi sõna suust ei saa, järelikult lollakas.

kui sul keelati lobiseda liigselt ja sina selle tulemusena ei suutnud suudki lahti teha, et kellegagi kõnelda, siis ütle, kuidas sa klassis said suuliselt vastata.
ma olen koolis töötanud ja tean lapsi, keda aina keelati kodus, et ära räägi, hoia eemale, ära sega ja sina ei tea ja sa oled rumal jnejne.
need lapsed ei saanud suulise vastamisega klassi ees hakkama. nad ei julgenud rääkida, sest kartsid, et nad ei tohi ega oska rääkida. õpetajad tihti arvasid, et nad on vaiksed ja omamoodi, aga taibukad ja andekad. arvati, et ka kaaslastega nad ei suhtle. ometi suhtlesid ja neid ei pidanud koolikaaslased lollakateks, et nad ei suutnud klassi ees suud lahti teha ega vastata.

P, kui sina kooli lõpetasid, siis tuli kirjutada kirjand. mida sina kirjutasid ja kuidas sinu kirjandeid õpetaja hindas?
ole kena ja vasta sellele küsimusele.

Koolis suuliselt vastamine ning TEISTEGA SUHTLEMINE on erinevad asjad nagu öö ja päev.

Vaata, mul ei räägitud kodus, et sa ei oska õppida, sa ei saa geograafiast või bioloogiast aru.

Matemaatika oli mulle raske, kohe ei istunud, ütlesin kogu aeg emale, et ma ei saa aru.
Ema ütles alati, et saad küll.

Mu ema seletas väga hästi, koos lahendasime ülesandeid.

Tõesti ei mäleta, mis teemal kirjandi kirjutasin, uskumatu, aga ei mäletagi. Lõpetamisest pea 30 aastat möödas ju.

Õpetajale mu kirjandid meeldisid. Kuna ma suuliselt midagi rääkida ei julgenud, siis kirjutamine oli hea väljund.

Keskkoolis oli ka nii, et õpetaja esitas küsimuse, ma ütlesin pinginaabrile vastuse, pinginaabewr tõstis käe ja vastas.

Mul oli hea tunne, et saan kasulik olla ja ka suu lahti teha.
Muidu me pinginaabriga ei rääkinudki.

Üllatav, et sinu kirjeldatud lastele SUHTLEMISE KEELAMINE niipidi mõjus, aga inimesed erinevad.

kirjandis sa pidid ju ARVAMA midagi, kajastama ja edasi andma oma mõtteid.
samas sa väidada, et sul omi mõtteid polnudki..
ja veelkord, ära solva oma lugejaid pasa kordamisega siin.

Miks kaaslased pidid neid lollakateks pidama, kui nad VABALT SUHTLESID ?

Ega siis lapsed koolis ei hinda teise õppeedukust ometi.
Vaadatakse muid asju.
Oskust suhelda, vaimukas olla, ennast maksma panna.

REAALNE SUHTLEMINE ja kirjand on ERI asjad.

Kirjandis võivad sul mõtted olla, aga reaalis teistega kokku puutudes sul neid olla ei tohi.

Mis siin nii selgusetut on, sellest ma aru ei saa ?

Näiteks mu vennale meeldis ka väga kirjutada, aga reaalis oli ja on ta mök - mök, kõigega nõus ja sõna suust ei tule.

jah kulla P. ma tõesti ei suuda niisugust ajutööd ette kujutada, kus ära oli lahterdatud, mida ja kuidas ja kuskohas tohib mõelda ja öelda.
oli see aga võimas ajupesu, mille osaliseks sa said..

avatud ja suletud küsimused. suletud küsimuse vastus on mingi fakt, seda saab tõesti ära õppida.
avatud küsimus ei anna ju suunda kätte, kuidas mõtlema peab.
Esseed, kirjandid, fiosoofia, ajalugu( tõlgendamised ja oletuslikud.. missiis kui..) on ju vastuseta küsimused..
kas jooksid siis koolist emme juurde küsima, et kuidas arvata TOHIB? 20 aastasena- see ka ju absurd.
sa räägid, nagu oleks te pere mingisse ususekti kuulunud, kus mõtlemine on välistatud.

Oleks küll väga imelik olnud, kui KOOLIS ÕPPIMINE oleks ära keelatud.

Teistega suhelda ei tohtinud ja pidi tegema seda, mida TEISED ütlevad.

Emale oli väga tähtis, et ma koolis häasti õpiksin. Ei julgenud midagi kodus õppimata jätta.