Elu otsast peale alata ei saa, olnut olematuks teha samuti mitte. See on mõistagi nii. See on nii selge, et tegelikult pole kõneväärtki.
Aga mida siis ikkagi muuta saab? P, mõtle nüüd ise, mida siis õigupoolest muuta saab!?
Seni on sulle sellest kirjutanud abivalmis inimesed ja sa oled neile vastu vaielnud. Aga sa mõtle nüüd ise, millised võimalused on oma elu kvaliteetsemaks muuta, nüüd ja praegu ja homme ning ülehomme.
Kui sulle näib, et kõik sind suuremal või vähemal määral mõjutanud inimesed (lapsepõlvest alates) on seda halvasti teinud ja sa seetõttu ei kuula/usalda enam kedagi, siis kas kogetud halvast rääkimine tõesti teeb su elu paremaks.
Halvast rääkimine vaid võimendab halba. Tagasivaade ning analüüs on vajalik, kuid selleks, et sealt uuele tasandile minna. Sina läksid tagasi ja jäid sinna pöörlema. Ja mingipärast tahad, et see heaks kiidetaks. Miks?
Mõtle, mida saad teha, et ülejäänud elule natukenegi rõõmsam värving anda!?
Su põikpäine endale keskendumine ning muudatustest keeldumine paneb inimesi sulle pahasti ütlema. Kas sulle näib, et sa pole paremat väärt? Miks, taeva pärast, käitud nii ärritavalt, et sulle pahasti öeldaks? Kas sa naudid seda või naudid tähelepanu, vahet pole, kas head või halba või vajad minevikku sukeldumiseks ärritavat mõjurit, sest mineviku meenutamine on ainuke, mis sind emotsionaalselt köidab?
Tõenäoliselt sa eirad seda kirja, nii nagu sa alati eirad kirjutisi, mis püüavad sind paremat elu elama panna.
Kuidas siis on, kas eelistad lõpmatuseni halada või tahad oma ellu ka veidi päikest?