Lugesin kommentaare. Oleviku pikk ja põhjalike selgitustega kirjutis oli suurepärane.
Esiteks on seal soovitatav kergesti järgitav ja teiseks, mida muud kui suhtlemine on nii pikk kirjutis spetsiaaselt P-le.
P just kurtis, kui suures ahastuses ta on, sest pole kellegagi suhelda. Ja kuidas ta reageerib seepeale püüdlustele end suhtlusringi meelitada? Absoluutselt ei võta vedu.
Täiesti arusaamatuks jääb, miks pöördus jutt jälle naistuttava ja üldse mineviku juurde tagasi. Mis selle tingis, mingit seost käesolevate mõttesuundadega sel ju polnud.
Ei naistuttava ega ka tollase P tollased mõtted, motiivid, käitumisajendid jm taoline pole enam olulised. Milleks seda kogu aeg nämmutada ja meenutada?
Sa, P, loe veel Oleviku kirjutatut, kui tõesti tahad inimväärset elu elada, ning mitte vaid loe, aga ka mõtle ja käitu vastavalt!
Kui taas naistuttavast ja oma süütunnetest kirjutama hakkad, näitab see sind negatiivsest küljest ning kindla peale saaksid ka halvustavaid kommentaare seepeale. Või ongi hoopis nii, et teed siin kõik selleks, et halvustavaid kommentaare saada? Oled sellist tüüpi inimene, kes naudib ohvrirollis olemist? Kui asi nii, siis muidugi pead sa eirama kõiki häid soovitusi. Sinu elu mõtteks on veeta see märtrina, keda ei mõisteta ja kellele liiga tehakse.
On nii või?