Mina ju tänulik olingi. See, et ma "sõbrannale" selga ei keeranud, oligi minu tänu.
Tänutundest ma ta ju peigmehe ajal sisse lasingi ja tema tahtmist tegin.
Hiljem sain aru, et ei olnud põhjust tänulik olla, aga seda kahjuks hiljem.
Läbi põiminud me elud ikkagi ei olnud, "sõbranna" hoidis minuga suhtlemisel distantsi, oma mõtteid ta mulle eriti avaldada ei soovinud, lihtsalt jättis enamuse rääkimata, aga oma käitumisega osad soovid ikkagi reetis.
Sellest ma kahjuks ikkagi õigel ajal aru ei saanud, kui hull ta suhtumine minusse on.
-------
Olin nii rumal, tõsimeeli uskusin, et "sõbranna" on mulle samamoodi suhtlemise eest tänulik, sest oleks temagi olnud need 13 aastat üksinda.
Alles hiljem nägin, et ta mõtleb hoopis teistmoodi ja ei tunne mitte mingit tänulikkust.
Ta lihtsalt varjas seda, niikaua kui talle kasulik oli.