Vägivalda on mitut liiki. Tsiteerin:
Ekspressiivne vägivald - tuleneb konfliktidest ja puudulikust probleemide lahendamise oskustest. Ajendajaks võivad olla ärevuse ja viha purse, psüühiline pingeseisund ja/või lahendamata probleemid.
- Instrumentaalne vägivald - on ajendatud kontrolli- ja võimuvajadusest. Vägivaldne käitumine on võimu ja kontrolli rakendamise vahend, mida kasutatakse selleks, et pärssida oma võimu ja kontrolli kaotamise tunnet ning taastada võim. Instrumentaalne vägivald kasvab aja jooksul, on harva vastastikune ja võib tuua kaasa tõsiseid tagajärgi.
Allikas: http://www.kuriteoennetus.ee/40353
Ekspressiivseks vägivallaks on võimeline 99,9% inimestest, kui neid piisavalt provotseerida. Jama tekib siis, kui see "ekspressiivsus" vallandub liiga kergesti. Mõistame, kui keegi ründab füüsiliselt oma lapse piinajat, aga ilmselt ei mõista, kui kallale tormatakse põhjakõrbenud pudru pärast. See venelasest mees ilmselt kasutas ekspressiivset vägivalda. Inetu, aga lahendatav olukord.
Tõeline probleem on naistel või ka meestel, kes on sattunud peresisese instrumentaalse vägivalla ohvriks. Seal pole midagi lahendada (nt omaenda käitumise parandamisega). Vägivald on partneri olemuses ja ta kasutab seda süsteemselt ja metoodiliselt, et teist endale allutada. Kui ekspressiivset vägivalda võib teatud tingimustes mõista ja kui seda on võimalik ka vältida, siis instrumentaalse vägivalla puhul on ainus võimalus suhtest lahkuda. Paraku just seda tüüpi suhtest on väga raske vabaneda. Suure tõenäosusega seisab vastas isiksushäirega isik, võimalik, et isegi psühhopaat. Nende käitumine aga ei allu tavainimese loogikale ja kõik need pealtnäha toredad ja toimivad nõuanded, mis töötavad ekspressiivse vägivalla korral (kui see pole just äärmuslik), mässivad instrumentaalse vägivalla ohvri veel suuremasse puntrasse. Mõned näited neist toredatest nõuannetest: tangot tantsitakse kahekesi, tõde on alati vahepeal, enne süüdistamist vaata peeglisse, mõistulugu, kuidas tülid majast kadusid, kui eit taadi koju tulles suu vett täis võttis ja kuristama hakkas. Psühhopaadi puhul, kelle eesmärk pole mitte vastastikku kasulik ja õnnelik suhe, vaid iseenda ego rahuldamine ja teise allutamine, saab veega kuristav eit tappa selle eest, et koju tulnud meest ignoreerib.
Suured vaidlused kommentaariumites ja mujalgi tulevad sellest, et kaht tüüpi vägivalda aetakse segamini. Näiteks üks räägib ilmsest psühhopaadist, teine tuleb jutuga, et aga mõni naine ikka ise provotseerib jne. No provotseerib jah. Saab kere peale ka selle eest. Siis võib tõesti minna nii, et järgmine kord enam ei irise ja uut keretäit ei pruugi kunagi tulla. Või on tegu paraja paariga ja tümitavadki teineteist vastastikku ja pidevalt.
Kui siiski on lugu selline, et üks paarilistest saab pidevalt tappa, on teise näol tegu siiski ilmselt kas patoloogiliselt nõrganärvilise ekspressiivse vägivalduriga või tõelise psühhiga, kes naudib teise allutamist. Esimest varianti võib ehk psühhiaater aidata, kui ta ise probleemi tunnistab, aga teisega pole mitte midagi teha. Tegelikult mõlemal juhul oleks parem suhe sinnapaika jätta. Tõeliselt näägutav ja jube naine ei saa kunagi pidevalt tappa. Tema on see, kes on ise vägivallatseja, mees allub talle. Kui "alluv" aga "üles tõuseb" ja naisele ühel hetkel kallale tormab, siis see kas lahkub suhtest enne meest paika pannes ja avalikult häbistades või siis "kasvab ümber" ja korrigeerib oma käitumist, nii et vägivallaks pole enam põhjust (taipab, et vastas on suurem jõud). On teada ka lugusid, kus pekstav naine on ühel hetkel mehele otsustavalt vastu hakanud ja sellega mehepoolse vägivalla lõpetanud (mõnikord igaveseks, sest mees on surnud).
Need, kes saavad pidevalt tappa, on siiski instrumentaalse vägivalla ohvrid. Ükski normaalse mõistusega isik ei julgeks iriseda ja näägutada kaaslase kallal, kellest on teada, et see ta näägutamise eest läbi peksab. Tõeliselt ja valusalt, mitte ei tõuka niisama moe pärast. See pole lihtsalt loogiline. Just nemad on need, kes vajavad abi ja pealiskaudsed soovitused "peeglisse vaadata ja mitte enam näägutada" teevad sellistele naistele või ka meestele tohutult kahju. Need tekitavad illusiooni, et ohvri võimuses on olukorda muuta, nii et suhe kui selline jääks siiski alles. Seda viimast soovivad nad aga üle kõige. Nad tahavad, et nende suhe oleks alles, oleks selline, nagu ta oleks alguses. Alguses oli ta aga imeilus. Kui on vähimgi lootus, et seda algset olukorda saab taastada, haaravad nad õlekõrrest.
Tohutu probleem on aga, et instrumentaalset ja ekspressiivset vägivalda ei osata eristada. Siis tundubki lollikindlana soovitus põgeneda suhtest kohe, kui ükskõik mis laadi vägivald ilmneb, jäämata juurdlema, kas see oli nüüd ekspressiivne (ma ise olin süüdi) või oli see nüüd instrumentaalne (mind tahetakse kuulekaks peksta). Loomulikult visatakse sellise soovituse korral nii mõnigi laps pesuveega aknast välja (vt venelase lugu eestpoolt), kuid suurem tõenäosus on, et palju kannatusi jääks olemata. Ja pole see ekspressiivne vägivald ka nii süütuke ühti - see mõiste hõlmab ka juhud, kus naine või mees saab kolaka seepärast, et abikaasa on enne ülemuse käest sõimata saanud ja tal on paha tuju (peremees peksab sulast, sulane koera).
Ja tulles nüüd tagasi venelase loo juurde. Tegelikult näitas see "ülimalt rahulik mees" ära, milleks ta võimeline on. See on tema sees olemas. Ja kunagi ei tea, millal uuesti võib avalduda. Viitsütikuga pomm.