P:"KIRJALIKULT olen nüüd õppinud suhtlema, aga reaalis olen äpu mis äpu."
narrike, P, kirjutas loogiliselt ja hästi lahti tipphetke, mis P elu kardinaalselt muutis. Selgitas, et justkui olnud suur vastastikune armastus on vaid kujutelm P peas, mis tagantjärele tekkinud.
Nii ongi, ka suurim süütunne ega "ma pole seda väärt" tunne saa lõhkuda TÕELIST armastust. Susimise ja pahatahtlikkusega saab lõhkuda seda, milles ise ka väga kindel pole, mis on pelgalt meeldivus.
P ju isegi tunnistab, et mees meeldis talle inimesena ja hingeliselt ning intiimsused polnud talle olulised. Ühesõnaga hea sõber oli. Noortel meestel muidugi on intiimne lähedus tähtis, tahes-tahtmata annab see tung endast pidevalt märku. See tung teeb kohati ka valimatuks ning pimestab. Kas tolle mehe tunnetest oleks ka armastus välja kasvanud, on ülimalt kahtlane.
Normaalne asjade käik, et tagaselja tehtud abort mõjutas nende vähestegi tunnete kadumist. Eriti veel kui P ka suusõnaliselt meest endast eemale peletas, teiste rüppe tõukas.
Kui P-l endal poleks kahtlusi olnud, poleks keegi suutnud teda nõnda toimima, nagu ta toimis, pannud.
Millised need kahtlused siis õieti olid? Eelkõige seisnes kahtluste alus enda alavääristamises - ma pole nii head meest väärt. Seda, kas tegu on armastuse, armumise või meeldimisega, ei osanud P siis mõelda, sest vastavad kogemused nende eristamiseks puudusid. Tagantjärele saab muidugi mõelda, et oli suur armastus, sest miskit suuremat pole hilisem elu enam pakkunud. Tipptunne tundubki ülimana, kuid kõike seda arvestades, mis P ise on kirjutanud, ei tundu küll, et see armastus oli.
Oli see tunne mis ta oli, polegi antud loos nii tähtis. Märksa olulisem tunne oli enda alaväärtuslikuna tajumine. P enda sõnul oli just see tunne olulisim, mis pani ta käituma nii, nagu ta käitus. P leiab, et temal oli õigus olla äpu ning kuulekas. Et tema süütunded justkui õigustaksid oma elu eest vastutuse teiste kaela veeretamist?
Mnjah, vanemad vastutavad oma alaealiste laste eest ja normaalsest kõrvalekaldunud täiskasvanute eest vastutavad hooldajad. Normaalsed täiskasvanud vastutavad oma elu eest ise.
Kõik inimesed mõjutavad vastastikku üksteisi. On nii positiivset kui ka negatiivset mõjutamist ning mõlemad on vajalikud. Kuidas siis teisiti inimene oma selgroogu saaks kasvatada, kui ta teele raskusi ei sattuks? Ja üldse, õppetundide omandamiseks on vaja igasuguseid kogemusi.
P eluteele sattus naistuttav, kes mõjutas teda negatiivselt. Kas temal lasus vastutus, et P teda pimesi kuulas? Kui P on vastutusvõimetu, siis kindlasti; kui aga P on vastutusvõimeline, siis eetilises plaanis võib naistuttava teguviisi küll taunida, kuid vastutaja on ikkagi P ise.
Praegu P kaebab, et naistuttav ei taha vastutust jagada. Miks ta peaks? Kas P-l on osaline vastutusvõime? Kas arstid on selle kindlaks teinud?
Kogu P pikk saaga põhineb P soovil osa vastutusest naistuttava kaela lükata, iga hinna eest. Kusjuures hind on kõrge - normaalsest elust eemaldumine, tammumine ühes, 13(14 ehk praeguseks) aastat tagasi olnud ajahetkes.
Ega ei usu, et kui juhtumisi peaks see naine tulema ning ütlema - võtan pool vastutust su nurjunud elu eest enda kanda - et siis P oskaks äkki normaalset elu elama hakata.
Kommentaari alguses olnud P väite "KIRJALIKULT olen nüüd õppinud suhtlema, ..." juurde minnes, ega ikka ole küll. Suheldes/vesteldes vähemasti üritatakse aru saada vestluspartnerite mõttekäikudest, tahetakse neid mõista ning kui ikka juba mitu korda on öeldud, et said must valesti aru, siis mõeldakse, millest ma valesti aru sain. Aga P süüdistab siin kõiki (KÕIKI) temast valesti aru saamises ning hetkeksi ei mõtle, et ehk ta ikka ise mõtleb teisiti kui paljud teised. Miks P reageerib vestluspartnerite jutule imelikult, lausa mitteadekvaatselt ning arvab, et asi pole tema mõistmisvõimes, vaid kõigi teiste omas?
Eelöeldu pole süüdistusena mõeldud, vaid soovitusena. Ära asu kohe kaitsepositsioonile, vaid mõtle rahulikult ning võimalikult neutraalselt asja üle! Proovi oma isik ja oma mõttestambid eemaldada sellest loost ning ürita mõista, mida siis ikkagi need kirjutajad siin püüavad öelda, mida nad tegelikult mõtlevad! Kujutle end kõrvalseisjaks, kes tahab objektiivset pilti saada. Esimene samm sel teel on iseendale tunnistamine, et ehk tõesti oled teisiti aru saanud, kui mõeldud oli. Edasi püüa mõelda, aga mida siis tegelikult mõeldi. Vaid nii õpid sa suhtlema, olgu alustuseks kirjalikult. Seni, kuni sa oma tõde peale pressid (sest vaid sina tead ju täpselt, kuidas kõik oli) ning ei suuda üksikjuhtumite põhjal üldistada (kõigi teiste näited, üldistused on hoopis teistsugused ning erinevad sinu ainukordset loost kardinaalselt), pole sa suhtlema õppinud. Ja see on ka põhjus (millele korduvalt selgitust oled otsinud), miks sul suhtlemine reaalis ei õnnestu. See on põhjus, miks viisakad inimesed soovimatust sinuga suhelda kiire eluga välja vabandavad. Päriselus ei taha enamus hakata selgitama, mida nad täpselt mõtlesid, kui sa imelikult nende jutule oled reageerinud. Ja need, kes hakkavad selgitama, nendega on suhtlus ju hapuks läinud.
Karta on, et sa ei saa nüüdki aru kirja mõttest ning hakkad vastu muud juttu rääkima või jätad selle hoopis tähelepanuta. Eks näis.