Ei jõua su arusaamu ära imestada.
Tänulik olin sellepärast, et mind oli nii KASVATATUD. Et kedagi enda küljes tänulikkusega hoida - no sellist jaburdust ei tulnud mulle pähegi.
Peab ikka väga rumal olema, kui uskuda, et tänulikkusega kedagi seob.
Selliseid mõtteid, et "sõbrannat" endaga siduda mulle ei tulnud pähegi.
Esiteks teadsin, et ta on minuga parema puudumisel.
Teiseks niimoodi ennast kellegagi siduda - selleks peab peast ohhoo olema.
Mis tähelepanu ? Su mõttemaailm on minu omast nii erinev.
Ükski täiskasvanu ei arva, et tänulikkusega kellegi tähelepanu pälvib.
Tähelepanu pälvid siis, kui sinust ollakse huvitatud, sinuga tahetakse suhelda, sinust peetakse lugu.
"Sõbranna" ju minust lugu ei pidanud, minuga suhtlemist ei vajanud. Teadsin seda KOGU AEG.
Ainult siis vajas mind, kui tal oli vaja minna meest otsima.
Ma ei usu, et sa seda tähelepanu ja üksioleku asja tõsiselt mõtled. Nii rumalalt ei saa keegi mõelda.