"Keegi ei taha olla õnnetu, ei taha end halvasti tunda." Aga miks teed siis kõik selleks, et end just nii tunda?
Kui nüüd see naistuttav natukesekski ära unustada ja rääkida tänasest, foorumis kirjutavast P-st, siis käitub ta täpselt nii, kuidas õnnetu edasi olla, teeb täpselt nii, kuidas endas halvasti-tundmise tunnet võimendada. Seda esiteks.
Teiseks, siin kirjutav P (PRAEGUNE, mitte 33 aastane) otsib õelutsemist, susimist ja pahatahtlikkust. Kes otsib, see leiab. Ta leidis seda kohe teema algul, mil normaalne inimene oleks mõned vähe negatiivsemad kommid lihtsalt tähelepanuta jätnud, sest eks siia sattub kirjutama ju ka emotsinaalselt ebaküpsemaid.
P pani aga just neid tähele. Ja tõsi ta on, et mida aeg edasi, seda rängemini on siin P-le öeldud. Miks?Kas sa saad aru, et vaid sina, P, ise kutsud sellised reaktsioonid esile. Kui sa pisutki tahaksid aru saada, kuidas sind on püütud ja uskumatu, kuid endiselt tahetakse, aidata teistmoodi mõtlema panna, ei vastaks sa nii ühekülgselt ja mõistmatult.
Mõtlemise muutmine on ainuke, mis aitaks sul oma õnnetuolemisest eemale saada. Ja et sa sellest kuidagi moodi ei taha aru saada ning suvalist paska (no tõesti teisiti öelda ei saa) vastu ajad, panebki teemaga tuttavad sulle halvasti ütlema.
Kunagi pole asi vaid ühepoolne. Tuleta meelde, 2-3 aastat tagasi said üheselt mõistavaid heatahtlikke kirju soovitustega märksa enam. Nüüdseks on neid väheks jäänud ning nendeski kumab läbi rahulolematus su muutumatu seisundi ning veelgi enam su muutumatu jutu üle.
Kaua võib üht ja sama korrutada, ilma et miskit paremuse poole nihkuks!? Su muutumatus teeb sõna otseses mõttes tigedaks.
Su praegune elu sõltub ainult sinust endast ja ei mingil moel minevikust! Vastasel juhul pole sa normaalne.