kus alles teooria, et head kannatavad, sest nad on head.
vaata, oma sisimas pole nad midagi head, nad tahavad näidata, et on head ja siis püüavadki olla teistele meelejärgi.
neil on nii suur hirm, et äkki neid ei armastata, neist ei peeta lugu, nendega ei seltsita, neid ei arvestata...ja selle kõige nimel nad ongi valmis kõigeks, mis teistele meeldima peaks nende endi meelest. nad on valmis lömitama, alandlikult taluma ebaõiglust ja alatusi, peaasi, et neid headeks inimesteks peetaks ja eriti, et nemad ise seda endast arvata saaksid.
kurjus on palju otsekohesem, paljuski ausam, kui sihuke salakaval ja kahe otsaga silmakirjalik headus. sellise headuse varjus tehakse rohkem kurja, kui me arvatagi oskame. see on väga lähedane manipulatsioonile.
inimene, kes ei väsi kuulutamast, kuidas tema on hea, aga teised pahad, on kuri ja õel oma sisimas, sest ta ei suuda ennast armastada.
miks inimene paksuks läheb.
sellepärast, et temas on niipalju varjatud viha, mis ajabki ta paksuks.
ja proovi sellisele paksule öelda, et temas viha on. ta pole sellega nõus, sest tema arust on ta maailma parim inimene, et kust küll üldse võib arvata, et temas viha ja vihkamine on, kui ta teiste meele järgi pidevalt olla püüab, kellelegi paha sõna ei ütle, naeratab ja loeb silmist teiste soove, jättes enda soovid tahaplaanile..
aga ometi vaevab alateadlikult sellist kohutav hirm, et teda ei märgata, teda ei armastata ja pingutagu ta palju tahes, aina enam usub selline, et vaatamata kõigile pingutustele, ei tunnustata teda nagu vaja. see ajab viha keema, aga välja näidata ei tohi, ei saa...sest siis pole enam hea inimene ju...
selline kogub pekki, vöömõõt kasvab ja tigedus kuhjub hinge ning pekina kehasse... ja tulevad haigused, mis viivad varakult hauda, vahel viib viha õnnetusteni...
ja surebki selline vara ning ümberkaudsed ahhetavad, et miks küll selline hea inimene niimoodi varakult lahkub, aga halb elab edasi.
halb elabki, sest ta julgeb olla see, kes ta on, tal pole vaja raisata oma elujõudu sellsie kometi peale nagu "hea" seda teinud on.
üksi inimene pole halb, üksi inimene pole hea. inimene on lihtsalt inimene ja temas on olemas nii hea kui halb.
ainult et tasakaal loeb ja teeb vabaks ja laseb meil olla inimestena Inimesed. selleks on aga esmalt vaja õppida ennast tundma, õppida ennast armastama, sellena, kes me oleme.
alles siis on mõtet rääkida muust.