P "praeti" lapsena tõesti söestunud tombuks, kellest surmatunnini asja ei saa. maha kanda vaid.
samamoodi ei sünni süüa toit, mis on läbi kõrbenud.
uskumatu järjekindlus, et naistuttav OLEKS PIDANUD Peed tupsununnutama, sest Pee oli õrnuke allaheitlik mömm.
miks PIDI keegi teine Peed elus edasi lohistama, vat seda mu aju tõrgub mõistmast.
mis headus see ka oli, kui sa alandlikkusest tollele naistuttavale igas asjas meeltmööda püüdsid olla, kõike vastuvaidlematult tegid ja suu lukus hoidsid.
kust tema pidi teadma, et sa sisimas rahul polnud.
ja ikkagi, kuidas saab eeldada, et teine, kes sama vana, samamoodi probleemidega, küll teistsugustega, aga ometi probleemidega, peab teist oskuslikult ja teadlikult kohtlema.
õppima sa tulid siia ellu ikka vaid iseenda asju, naistuttav ei puutu siia üleüldsegi
.
see napakas süütunnete jutt ajab iiveldama. süütunded, süütunded....see on sul kabuhirm üksi jääda, eemale tõugatud saada, mitte meeldimist kartma ja kokkuvõttes, hirm armastuse puudumisest.
sinu puhul võimenduski su ema-isa hirm kolossaalseks ja neil sai see alguse oma vanematest juba.
äkisti ema ja isa olid kgb-ga seotud, neid jälgiti, nad kartsid, et tuleb välja. sina seda ei pea aga teadma ja vaevalt keegi su lähedastestki teadis.. see oli salastatus, elu ja surma küsimus.
mis annab sulle uskumuse, et sina oled ainus eriline eksemplar maamunal, kes mõne oma sookaaslase pärast eluõnne kaotas.
vaata, sihukesi on ilmselt tuhandeid ja rohkem veelgi, on hullemaidki stsenaariume. sinule jäi alles su elu ja need, kel halvemini sinust läinud, ei saagi siia kirjutada, sest neile ei jäänud isegi elu enam. ja teised püüavad elada ja üle olla ega tule siia laiama.
seepärast sa neid ei teagi, sa tohman