oled veel jõudnud siia vahepeal kirjutada.
ütled, et pöördun sinu, kui VALE inimese poole.
mittesugugi vale inimese poole.
just sulle kirjutasingi seda.
sa süüdistad teisi selles, mida sinu enda kirjutised sisaldavad.
sa näed igas lauses, igas tühises sulle selgitada püüdvas erinevas mõtteviisis vaid üht - ja see on susimine, õelus, psüühikahäire(jah ka seda oled öelnud) ja mida veel halba kõike..
aga mina loen neidsamu komme ja näen arukate inimeste arukat lähenemist sinu probleemile.
õlust ega susimist pole neis ollagi.
aga sina näe, leidisid, et ON susimine..
mis sa siis ootad, et sulle selle peale öeldakse?
hakataksegi TÕELISELT halvasti ütlema. mõni paneb sulle diagnoosi või loobub, mõni ikka loodab ja jätkab sulle selgitamist, mõni sõimab sul näo täis jne jne tuhat erinevat tunnet võib olla....
ja mis kõige tipp, sa justkui seda ootaksidki, sest nii saad vastu kakelda, lähed tõeliselt põlema ja sult hakkavad tulema ennast kõiges õigustavad ja teisi kõiges süüdistavad kommid.
vat nii siis.
nüüd ära tõlgenda minu sõnu jälle valesti. rääkisin sulle seda, mida olen isegi tundnud ja ma arvan, et nii on paljud tundnud.
mõni lahkub su teemast ja lööb käega, mõni ütleb sulle vastu, mõni tahaks sulle vitsa anda, mõni...kes teab, mida mõni veel tunneb....aga fakt on see, et see pole hea tunne.
kui sa vajad kaastunnet, siis sa seda saaksid
kui sa vajad seda, mida siit oled saanud, siis sa oled seda saanud.
mida endast välja peegeldad, see sulle vastu peegeldub.
mida külvad, seda lõikad
ja need pole niisama sõnakõlksuks öeldud, neis sõnades on elutõde.
ja ongi kogu müstika.