inimene, kes endast lugu peab, kes ennast armastab, kes teisi austab, see JULGEB rääkida kõigest, sest ta teab, et kõik, mis siin ilmas toimub, kõik, mida inimaju mõtleb, see kõik on omane inimesele, seega meile kõigile, ka sulle, P.
kui on valus, siis nuta, kui on hea, siis naera, kui oled vihane, siis vihasta, kui oled nördinud, siis nördi....ja kõik see on inimlik. seda ei pea varjama, seda ei pea häbenema.
ükskõik, mida maailmas on inimene korda saatnud, on see inimlik, sest seda on teinud inimene. sellest võib vabalt rääkida, sest seda teavad nagunii kõik ja miks siis mitte lihtsalt arutada.
vaata vaid ringi ja mõtle, et kõik see inimeste loodu, kõik need inimelud ja nende elude lood, kõik see on inimlik.
inimene on nagu mosaiik, miljarditest killukestest koosnev. ainult et kõiki neid kilde ei suudaks ükski inimolend korraga omada ega kasutada.
seepärast paistavadki inimesed nii erinevad, sest igas neis peegeldub maailma vaid osake,just temale omane, vaid tema enda poolt peegeldama pandud killuhulk. olgu see siis kasvõi äärmuslik headus või äärmuslik halb. kuidas kellelgi.
aga ometi on kogu inimloomus meis kõigis olemas, ka sinus, P.me ei saa sellest ei üle ega ümber senikaua, kuni elame inimestena siin.
kui sa julgeksid olla just see, kes oled, oleks elu su jaoks lihtne. kui sa julgeksid rääkida kõigest vabalt, oleks elu sinu jaoks lihtne.
saan täiesti aru, et selline pidev ümberkehastumine kord reaali, kord virtuaali, võib peast segi keerata.
ole, kes oled nii päriselus kui siin. räägi julgelt ja alati seda, mida tahad ja tunned. ära mängi kedagi teist, ära lavasta olukordi.