Leian tagantjärgi, et ei olnud õige, et ma lasin tal oma naist, kõiki naisi ja iseennast kiruda.
Ta suunas ju kogu oma viha naissoo vastu minu kaela.
Oleks ma kohe käratanud, et jäta teiste naiste ja minu siunamine, meie ei ole süüdi, et elasid naisega, kes sind petab.
Aga kuna ma midagi ei öelnud, siis meestuttav vaatas, et ma olen üks mömm, keda saab kiusata ning oma kannatuste eest kätte maksta.
Mulle küll tundus, et naisi kirudes ta mõnules, sest nägi, et pani mind ebamugavalt tundma.
Mulle oli üllatus, et nad üldse ei olnudki abielus ning naine ajas teda pidevalt minema, aga ta ei läinud.
Enne oli mul kahju, et vaene mees, naine pettis teda, tundsin veel ennast nii SÜÜDI, sest ma ju ka naine.
Siis hakkasin mõtlema, et mida, naine ajas teda aastaid minema, aga ta ei läinud.
See on küll tema viga, kui naine oli otse öelnud, et teda ei taha.
Sellisél juhul tal küll mingit õigust ei ole kogu naisssoo peale vihane olla.
Miks siis ära ei läinud, kui naine MINEMA AJAS ja otse ütles, et teda ei taha ????