nüüd ongi sul õige koht hakata rahulikult oma elu elama ja mitte põdema teiste sõnade ja tegude pärast.
oli, mis oli, tundsid, kuidas tundsid ja vaidlesid, mis sa vaidlesid, las see oli nii, sel pole praegu mingit tähtsust. (tegelikult polnud juba siis, aga olgu sellega, kuidas on.)
niiet praegusel hetkel mõtle kogu eelnev endast välja ja lase sel rahulikult minna. see ei muuda täna enam midagi. oluline on, et sina oled aru saanud, miks kõik nii oli.
vaata, juba see on tore, et sa ütled, et asi oli sinu tunnetes ja endale kahjutegevates reaktsioonides. tubli ju oled.
iga inimene meist on olnud, või on, alles tagantjärgi tark. selles pole midagi halba, see on inimlik.
fakte pole vaja, aga mõtle, mida see vanamees siis su tädile ja isale niiväga rääkida sai, et sa ei julge enam nendega suhelda?!
mida sai ta rääkida rohkem, kui inimeste eludes on?
mitte midagi.
kogu inimtegevus kuulub inimeste elude juurde. ühele ühed asjad, teisele teised. oma elu EI pea iial häbenema, sest see on SINU elu, sinu ainukordne ja omanäoline kulg igavikus. kõik, mis su elus on olnud ja on, kõik see on sinu elu.
miks peaks seda häbenema?!
miks peaksid võitlema kellegagi, kes asju teisiti näeb. las arvab, mida tahab. see on tema moodus, niisama nagu sinul on oma moodus arvata teistmoodi.
tädile ja isale ütle, et armastad neid ja oled tänulik, et nad olemas on.
endale ütle samuti, et armastan ennast ja olen tänulik, et võin olemas olla just praegu ja siin.
ja edasi lihtsalt mine kaasa elu vaba voolamisega ja naudi olemist.