Kuis sa küll saad arvata, et sinu olukord kuidagi erilisem on, kui paljudel teistel?
Tead sa üldse, kui palju on kasvõi naisigi, kes elavad perekonnaelu, aga nad on rohkem üksildased oma hinges ja elus, kui päriselt üksi elavad....
Tead sa, kui palju on mehi, kes elavad perekonnaelu, aga on hullumise piiril, sest pidev rahulolematus ja naise süüdistused ja tänitamine viib mõtted nöörijupini.....
Tead sa, kui palju kasvab kodudes lapsi, kes on unustanud ära, et naer ja lust kuulub lapsepõlve juurde....
Sa võid olla tõesti üksi, ei vaidle, aga miks sa ei taha nõustuda, et paljudel ja väga paljudel isegi, on elus hoopis keerulisem sasipundar, kui sina seda ettegi suudad kujutada.
Miks sa ennast maailmanabaks pead? Miks sa arvad, et sina kuidagi erined inimestest su kõrval?
Kõike sinu tekstis annab kuidagi veel mõistetavalt võtta, aga sinu pidevaid teiste süüdistamisi ei anna kohe kuidagi hästi võtta.
See on õõvastav, kuidas kogu maailma su elu rikub ja sul jääb kuraasi veel ülegi, kui keegi julgeb vastupidist väita.
Tahes tahtmata tundud sa ebausutav. Või siis jah, psüühiliselt täiesti haige, mitmestunud minapildiga, spetsialiside abi vajav haigla kandidaat.
Aga, kus abiasutuses sa tegelikult elad, et su ümber kõik sellised viltuste arusaamadega isikud on?