Vabandan teemaalgataja ees, sest mu esimene kommentaar lähtus suuresti pealkirjast ning teistest kommentaaridest. Teema mõte jäi täiesti tähelepanuta. Aga kui siin juba on aruteluks läinud, siis võiks ju ka jätkata.
Mul ei ole midagi sõbrannatamise vastu, kuid mulle tõesti näib, et seda mõistet tõlgendatakse erinevalt. Noorusaegse(te) sõbranna(de)ga saadi kokku pea iga päev ja lisaks veel helistati. Suhtlus oli tihe ning räägiti kõigest. Kui head suhted kunagise sõbrannaga ka säiluvad, ei saa suhtlemissagedus ju ometi samaks jääda, või saab? Minu nägemuses ja praktikas toimub suur muutus.
Kui tõesti on 2 südamesõbrannat, kel teisi suhteid vähe, siis ehk saab samamoodi aastakümneid jätkata, kuid kui sõbrannasid on rohkem ning muugi suhtlusring aina suureneb, pole see enam võimalik.
Nii mulle näibki, et aeg-ajalt kohtumine (sünnipäevadel, kokkutulekutel, ..., ka matusel) võimaldab suhtlemise, mis on võrreldav või isegi nõrgem töökaaslastega suhtlemisest. Ega siis kolleeg olemine tähenda, et sobivust ei teki. Kolleegile (muidugi mitte igale) saab rääkida paljutki ning tedagi süvenenult kuulata.
Võiks ju selliseid suhteid ka sõbrannasuheteks kutsuda, kuid kui mõlemal on töövälisel ajal pereelu ja muud huvid ning vabal ajal ei suhelda, on see siis klassikaline sõbrannatamine?
Lisaks kolleegidele on naabrid, reisikaaslased, sugulased, kunagised ja juhututtavad, kellega kohtudes jutusoonele sattutakse. Laiema suhtlusringi korral saab jututeemasid nii-öelda selekteerida. Kellegagi ei räägi kõigest, igaga vastavalt ühisosale.
Mina nt sain raskel perioodil kõige enam toetust inimeselt, kes ise sarnase olukorra oli üle elanud. Muus osas me väga ei klapi, kuid südamlik ja heatahtlik inimene on ta igal juhul.
Loodan, et seekord oskasin oma mõtet paremini väljendada.