vaata, P, ma olen lihtsalt elust nii kõrvale jäänud ja ma ei nõua ega tahagi, et keegi minu pärast hullult nahast välja poeks ja aina mulle külla tuleks niisama jutustama ja kohvitama. inimestel on tuhat tegemist, oma kodud, oma mured, miks peaksin ma niiväga eeldama, et neil peab aega minu jaoks veel üle jääma...
kui mu elu on nagu ta on, siis mis parata, kui aina toas istun ja välja eriti ei pääse ja enamuse oma ajast olen üksinda.
mind aitavad tõesti ka head inimesed, aga ma ei nõua, et nad niisama istuksid minuga selleks, et minu aega sisustada. tulevad, aitavad ja kiirustan neid tagant koju minema, sest neil kõigil on oma pered olemas.
üks noor poiss nt käib mu juures siis, kui mu arvuti streikima hakkab. tarvitseb mul talle helistada ja ta tuleb. teeb arvuti korda, ise nii helge nagu päike. küsib alati, kas vajan midagi, ehk poest midagi, et tal aega on ja ta tooks, kui vaja. vahel toobki, vahel joome niisama tassikese teed ja räägime. põhiliselt räägib tema ja küsib nõu. jagan talle siis oma elutarkuse varasalvest seda, mida arvan tal vaja olema.
miks sind aga see nii pöördesse ajas, kui julgesin su vanamehest arvata sinust erinevalt, kui julgesin kirjutada, et oleksin rahul, kui mul oleks kasvõigigi seesama kiuslik vanamees, et saaks rääkida elus inimesega, ei peaks ainult neti peale lootma.
ja ütle, miks sa mind üldse tümitad, küll P nime alt, küll to-totad. mida see sinu kohta ütleb?
sõimad näo täis, süüdistad, põlastad ja siis pakud, ülbelt, et sul meilikas nüüd töötab, kirjutame siis jne...
jumal tänatud, suudan niipalju oma üksiolemist taluda, et ebastabiilseid enda koju ei kutsu ja kirjavahetust pidama ei kipu.
ütle, miks sa ründad kõiki järjepanu?
kas tõesti usud, et sellise olekuga võidad kaastunnet, mõistmist, sõpru, usud, et keegi sind üldse usubki sedasi?
P, sa ju ise peletad inimesed endast eemale.
kui aus olla, siis mul on sinust kahju. päriselt.
j