Toas on igal inimesel võimalus TELEFONIGA rääkida ning vestlused vanamehega olidki TELEFONIS.
Sa ise oled stabiilne ? Kord üks jutt, siis hoopis teine.
Ära nüüd valesti aru saa. Jutt ei ole minust.
Teadsin 100%, et sa mõtled mingi ettekäände välja me kokku mingil juhul ei saa.
Arvad tõesti, et ma arvasin, et sa oled nõus kohtuma ? Nii arulage ma ka ei ole.
Mina ei ole midagi ebastabiilne.
Kui inimene on minuga sõbralik ja viisakas, vastan mina talle suurima heameelega sõbralikkuse ja viisakusega.
Kusjuures ma vanamehega olingi kõik see aeg kannatlik, rahulik, sõbralik, kannatasin kõik tema õelutsemised ära.
Vanamees hiljem ütles ka, et ma olen nii rahulik ja alati rahul.
Ma ei kurtnud ju kunagi midagi.
Vanamees uskus, et olen oma vallilise üksiku eluga väga rahul.
Kui sa mind reaalsuses üldse ei tunne, siis ära hakka oma õelaid teooriaid välja pakkuma.
Mul ei olnud need 10 aastat mitte mingit põhjust need 10 aastat vanamehele midagi ette heita.
Tema süüdistamised, õelutsemised ma kannatasin ära, ma olen harjunud, et mulle halvasti öeldakse.
See, et vanamees mu lähisugulasi traumeerima läks, see pani LÕPLIKU PAUGU, SEE ÜLETAS KÕIK PIIRID.
Muide mu töökaaslased - koolikaaslased on öelnud, et ma olen vana rahu ise, miski mind ei häiri ning on imestanud, kuidas ma nii rahulik olen.
Kui sa inimest ei tea - ei tunne, siis ei ei ole vaja ei tea mida ewtte kujutada.