Ma ei ole saanud ju ühegi naise käest küsida, miks minuga rääkida ei taha.

Mitte keegi ei oleks ausalt vastanud, paljud ilmselt ei oleks üldse mitte midagi öelnud.

Samuti arvan, et paljud ei saa sellest isegi aru, lihtsalt tunnevad nii, aga nad ei teagi, miks.

Ise arvan küll, et noorena oli üks põhjus selles, et mõjusin PEALTNÄHA VEIDRANA.

Kedagi üldse ei huvitanud, kas minuga suhtlemine haakub või ei.

Lihtsalt visuaalselt ei sobinud. Oli see mu ebalev, kohmetu olek, kompleksid, mis paistsid välja jne.

Kirjutan 3.-nda kommi veel jutti.

Seda ju mitte keegi ei tea, kas meil see ühisosa oleks olnud, sest mitte mingeid vestlusi üleüldse EI tekkinudki, et seda kontrollida.

Lihtsalt teistel naistel oli KOHE ALGUSEST PEALE tõrjuv hoiak.

Aga äkki oleks meil suhtlus klappinud, ühisosa samuti olemas, aga seda EI soovitud proovidagi.

Kordan veel, naistel oli tõrge juba minu PEALE VAADATES.

Mingist vestlusest ja haakumisest ei saa üldse rääkida.

Ma olen kindel, et nii mõnegi naisega oleks suhtlus ka klappinud, kui nad oleksid nõus katsetama, aga ei oldud.

Olin noorena väga suurtes kompleksides.

Muide siiani meenutan tänutundega ühte sümpaatset neiut, kes tõesti rääkis minuga sisseastumise ajal väga sõbralikult, nagu vana tuttavaga.

Kahjuks ta läks Tallinna õppima ikkagi.

Siiani tuleb heldimus peale, kui meenutan, kui mõnusalt ja siiralt ta mind tänaval kõnetas.
Oeh, pisarad tulevad kohe silma.

Läks õppima teise linna ja paar - kolm korda teda nägingi.

P. veel to Kõrvaline Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ise arvan küll, et noo
> rena oli üks põhjus selles, et mõjusin PEAL
> TNÄHA VEIDRANA.

See kui veider oled sa seestpoolt ei lähe mitte mingisse võrdlusesse sellega, kui veider oled sa pealtnäha. Ja sa ei leia peamiselt sellepärast, milline sa seest oled ja see on ilmsselt ka sinu välimusse jõudnud.

Kui sa foorumis kolme aasta jooksul pole kaasa läinud (haakunud) mitte kellegi mõttekäikudega ja alati vastad omanäoliselt, siis on tõesti raske uskuda, et sa üldse oskadki teisiti teha.
Sulle on ju pakutud siin võimalust suhtlemist virtuaalis harjutada, et siis tuleb see ehk ka
päriselus paremini välja. Aga sa kas ei taha või mis, tõenäoliselt aga ei oska.
Kui sa siin foorumis pole kordagi vastanud niiöelda tavapäraselt, sarnaselt sellega, kuidas seda enamus teeks, siis on raske uskuda, et saaksid tavapäraste vastustega reaalsete inimeste puhul hakkama.
Seda küll, et vestluse sissejuhatus, kus üldisemad teemad (ilm jm), see tuleb muidugi välja, aga edasi, mis siis saab?
Kui keegi räägib endast (nagu siin on olnud), siis sa alati seostad selle endaga, paned seostuma ja kui sidusust vähe on, siis ütled, et see hoopis teine asi. Aga miks vahelduseks ei võikski teiste probleeme, olukordi lahata. No jah, eks oled sutsu seda ju ka teinud, kuid jällegi, su väljapakutu on kuidagi võõrastust tekitav, hoopis muu, milleks valmis ollakse.
Nii et, ikkagi on põhjus sinu enda sees. Ja seda muuta ei taha sa kohe kuidagi. Oled oma tahtamatust siin piisavalt palju demonstreerides, alati ja kõigile vastu vaieldes.

P. nagu Priscilla. Tahan teid kõiki ümber kasvatada, et te näeks läbi kurjust, sest uus evangeelium ütleb, tsiteerin: Ja õndad on need, keda kurjus ei vaeva.

Kuidas on võimalik foorumi ja reaali vahele panna võrdusmärki ?

Mu meelest on loogiline, kui inimene tuleb foorumisse välja elama seda, millest reaalis puudus.

Ma tulingi siia KONKREETSE murega ning reaalis ei ole ma isegi mitte soovinud sellest probleemist rääkida.

Mu meelest on jälle naiivne nii arvata, nagu sina arvad.

Aga eks igaüks mõtleb omamoodi.
Mina mõtlen jälle teisiti.

Ei ole mul mitte kordagi tulnud pähe reaalis kellelegi kurta, et olen nii üksik, sõbrannasid ei leia, suhelda ei saa.

Vastupidi, ma tahtsin, et keegi ei näeks, et mul sõbrannasid ei ole, ma tahtsin, et mitte keegi ei näeks mu üksindust, sest mul oli HÄBI.

Siin ma julgen välja öelda seda, mida reaalis öelda ei julgeks, ei tahaks.

Mäletan noorena üks Vene kutt küsis, et mida sa seisad siin.
Vastasin, et ootan tuttavat. Kutt nähvas, et mul ei olegi tuttavaid ju.
Oi, kui häbi mul oli.

Ma ju harjutangi virtuaalis, olen ka muudes teemades kirjutanud.

Kirjutamine ei ole mulle mitte mingi probleem.

Kooli ajal kirjutasin paljudele kirjasõpradele, muudkui kirjutasin, suur protsent ei vastanudki, aga mina muudkui kirjutasin.

Sinu teooria järgi peaks mul suurest kooliaegsest kirjutamisest suur harjutamise baas olema.

Olen juba ligi 50, aga mul on siiani HÄBI ÜKSINDA ringi tuiata. Mulle ei meeldi, et inimesed näevad, et ma pidevalt üksinda.

Masendav on, kui vaadatakse, et jälle ÜKSIK LUUSER tuleb.

P, SA OLED KURJAST VAIMUST VAETATUD. LOE UUT EVANGEELIUMI JA PUHASTA OMA SISEMUS.

Mu meelest on naiivne, et sa ei saa aru, et tulingi siia KONKREETSE murega.

Kooli ajal kirjasõpradega ei olnud mulle mingi probleem igasugu asju arutada.
Asi oli hoopis selles, et teised ei viitsinud kirjades eri teemadel arutada.

Reaalis aga kontakti ei tekkinud.
Miks arvad, et ma ei oleks vestlusega kaasa läinud, eriti noorena, kui inimene kohaneb, muutub, areneb, aga teistel EI olnud soovi.

Nii väga tahtsin teiste tüdrukute vestlustes, aruteludes, koosviibimistel osaleda, aga mulle ei antud selleks mitte mingit võimalust.

Küll ma teistes teemades kirjutan muudest asjadest, aga siin kirjutan sellest, sest see on mind terve elu vaevanud.

Vahepeal tahaksin soovitada uut evangeeliumi ka teistele. Te leiate sealt sisemise jõu ja põlemise.

Sa nagu arvad, et ma olen tõsise arengupeetusega.

Loomulikult oleksin olnud võimeline samamoodi rääkima, nagu teisedki tüdrukud, ei ole ma raske puudega.

Lihtsalt minus oli midagi, mis teistele ei sobinud, mind ei lastud ligi.

Mulle ei antud mitte mingit võimalust rääkima hakatagi.

Eks see sai alguse lapsepõlvest, kui teiste tüdrukutega suhtlemine ära keelati.

Ma ei tohtinud minna teisi segama, selline oli kasvatus.

Ära nüüd jälle ütle, et ma süüdistan.
Lihtsalt selgitan, kust see alguse sai.

Nii mul tekkisid tohutud kompleksid.
Hakkasingi uskuma, et kõik teised tüdrukud on minust palju paremad ja minuga suhelda ei taha.

Lapsest peale tundsingi, et KÕIK TÜDRUKUD ON SÜNDINUD INGLID, ainult mina olen sündinud värdjas.

Võib - olla see mu veendumus mõjutas teisi naisi.

Olin valmis suhtlema küll ja väga tahtsin, aga sisimas uskusin, et olen värdjas, eriti tugevalt mõtlesin nii kuni 25a., aga hiljem ka.

Ega ma oma mõtetest mitte kellelegi ei rääkinud.

Kui keegi oleks mind vestlusse kaasanud ning sõbralikult rääkinud, oleksin suure õhinaga kaasa läinud.

Aga seda lihtsalt ei juhtunud.

P. veel to Kõrvaline Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mu meelest on naiivne, et sa ei saa aru,
> et tulingi siia KONKREETSE murega.

Pole sul mingit konkreetset muret! Nagu ikka - maa on külmund, kärss on kärnas, ei saa rahus tuhnida.

Kirjutan 4.-da kommi veel jutti.

Kui näiteks praegu keegi reaalis juttu teeb ükskõik mis teemal, oleksin ma vägagi nõus rääkima.

Aga oma üksindusest, suhtlemise puudusest, tühjustundest, igavusest on mul reaalis HÄBI ja VASTIK rääkida.

Pealegi kardan, et niiviisi peletan inimese eemale ja ega ma ei taha ka, et teine päris reaalis näeb, et ma selline üksik luuser.

P. to Kõrvaline Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kuidas on võimalik foorumi ja reaali vahele
> panna võrdusmärki ?
>
> Mu meelest on loog
> iline, kui inimene tuleb foorumisse välja e
> lama seda, millest reaalis puudus.
>
> Ma
> tulingi siia KONKREETSE murega ning reaalis
> ei ole ma isegi mitte soovinud sellest prob
> leemist rääkida.

No kui eeskätt just sina ei seo oma virtuaalset pasanteeriat reaaliga kuidagi, siis mis k...radi lahendusi just reaali tarvis sa siit ootad? Ja kui sa ei soovinud rääkida, siis miks ikkagi rääkisid? Jälle keegi võõras ja paha tiris sind keelest? Nagu reaalis sul keegi võõras ja paha suu sokiga kinni topib, et sa ei saaks rääkida ega teha midagi sellest, mida sa nii hirmsasti soovid teha, aga ei saa?

P. veel to Kõrvaline Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Aga oma üksindusest, suhtlemise puu
> dusest, tühjustundest, igavusest on mul reaal
> is HÄBI ja VASTIK rääkida.

Paistab, et virtuaalis jälle on sul täitsa ükspuha, võid igasuguse häbita kõik täis p...sandada. :) Inimeste peletamisega saad ju täitsa eduliselt hakkama ka suud kinni hoides, nii, et tee lihtsalt oma nokk lahti ja suhtle.

No tore siis ju
Kordan veel.

Reaalis ma ei olegi oma piinavast üksindusest, suhtlemise puudusest, masendusest, igavusest, tühjusest rääkinudki.

Anonüümselt seda teha on ikka parem.

Samuti huvitab, kui hõivatud siis naised tegelikult on, reaalis jääb küll mulje, et kõik naised peale minu on hirmus hõivatud, kõigil nii kiire - nii kiire.

No tore siis ju
Foorum ongi selleks, et muresid kurta, ennast tühjaks rääkida.

Usun, ma ei ole mingi erand.

Netis inimesed tihti ütlevad asju, mida reaalis ei ütle. Olen 100% kindel.

Arvan, suured sõimajad ja teiste paika panijad, eriti need, kes lubavad teistele koha jõuga kätte näidata ( peamiselt mehed !!) EI saa reaalis mitte midagi öeldud.

Nii tore, nii tore. Mõõda ikka kõike enda mõõdupuuga edaspidigi - reaalis ei saa sõnagi suust, aga virtuaalis ei mahu tuppagi ära. :) Seda väitsid sina, et reaalil ja virtuaalil pole kokkupuutepunkte. Tühjaks rääkida ja tühjaks kirjutada ei ole päris üks ja seesama. Anonüümsena saab ikka öelda seda, mis sülg suh toob - ma ei ole ant aru saand, et miks see sinu sülg parem on kui kellegi teise oma ja reaalis ju nätsutad oma sülge ja neelad alla, sinul olla ju häbi ja vastik rääkida.

aga sul mõni probleem ka nagu on, milles delfikad saavad abistada?

Sõnasta oma probleem ja millist lahendust ootad vastajatelt.

No tore siis ju
No hea küll, tõenäoselt ei ole 100 % nii.

Ma ju ei tunne naisi üldse.

Aga meeste puhul olen küll kindel, et suured praalijad - teiste paika panejad seda reaalis küll ei söanda.

Ei kirjuta seda, mida sülg suhu toob. Kirjutan seda, mida ma PÄRISELT tunnen ja mõtlen.

ei saa nagu aru, mis mure sel P. siis on?

Veel 5.-s komm jutti.

Reaalis ei ole kedagi minu arvamus üldse huvitanudki.

Olen harjunud sellega, et minu arvamust ei küsita ja minu arvamusega ei arvestata.

Mis ühisosast rääkida, kui kedagi ei ole huvitanudki, kas on minuga midagi ühist või ei.

Kui mulle oleks antud võimalus arvamust avaldada jne., siis äkki oleks meil olnud küllalt ühist.

Lihtsalt mul ei ole selleks mitte mingit võimalust olnud.

kui sa P. kõiki küsimusi ignoreerid ja oma jura edasi ajad, siis pole see tõepoolest mitte suhtlemine.

Mis mõttes sul võimalusi polnud? matkamise algatamiseks oleks pidanud ehk noorte naturalistide rühma minema, kirjutamise lihvimiseks kirjanduklubisse jne jne.

sa pakkusid valesid teemasid valedele inimestele.

18.02 ja 18.03
Probleem selles, et suhelda ei saa, meeletu üksindus, igavus, suhtlemise puudus.

ja mis abi sa nagu delfikatelt ootad?

18.23
Ma ei saanud pakkuda mitte mingeid teemasid, sest mitte mingit suhtlemist ei tekkinudki.

Kui teistel on koheselt tõrjuv hoiak, siis mul ei ole mingit võimalust midagi pakkuda.

Naised käivadki ringi ära-sega-teda nägu peas.

Selge siis P.
Näiteks huvitab, kui hõivatud naised tegelikult on.

Pealtnäha on kõik peale minu nii reserveeritud, tähtis teda-ei-tohi-segada nägu peas.

Kui ma läheks kellelegi sellisele rääkima, kui üksik ja õnnetu ma olen, siis põrkaksin vastu jäist müüri ning saaksin sõimu osaliseks, et kuidas ma julgen tülitada, temal kiire - kiire.

18.23
Mis kirjutamise lihvimiseks ?
Mul ei olnud vaja kirjutamist lihvida.

Inetu ennast esile tõsta, aga koolis õpetaja alati kiitis minu kirjandeid.

Kirjutamine mulle meeldis, mis mul sel lihvida oli.

Noorena õnnestus kirjutamine palju paremini, siis olin energiat ja üõnevust täis, nüüd olen üksindusest mandunud.

Põnevust.

See kirjutamise lihvimise jutt on sul selge iroonia.

P. Kirjutas:
-------------------------------------------------------

> Kui teistel on koheselt tõrju
> v hoiak, siis mul ei ole mingit võimalust
> midagi pakkuda.

Võimalusi on alati, sina ise loobid endale kaikaid kodarasse - so what, et on tõrjuv hoiak? Inimesed on pahurad väga paljudel põhjustel, mitte ekstra sinu pärast leilis. :) Loll saab kirikuski peksa.

P kirjutab: kui ma läheks kellelegi sellisele rääkima, kui üksik ja õnnetu ma olen, siis põrkaksin vastu jäist müüri ning saaksin sõimu osaliseks, et kuidas ma julgen tülitada, temal kiire - kiire.
---------
no ma tahaksin ühte inimest näha, keda P. õnnetu olek huvitaks?
Miks sa arvad, et see teiste jaoks huvitav teema on?

Õnnetu olemise kurtsmise koht on psühiaatri vastuvõtul.