P. kirjutab:8.23
Mis kirjutamise lihvimiseks ?
Mul ei olnud vaja kirjutamist lihvida.
-----------
sai nagu soovitatud kirjutamise lihvimiseks KIRJANDUS ringi, RAAMTUSÕPRDE klubisse minekut. seal mon nimelt ka inimesed ja kirjandushuvi vähemalt oleks siduv ju.

P konkreetne mure on selles, kuidas saaks ilma, et keegi teda puudutaks või ta ise puutuks kedagi puudutamise kogemust. Kurdab, et no ei saa ja hirmsasti kurb on selle pärast. Ta on valmis selle nimel tegema suuga suure linna, v.a. puudata kedagi või lasta ennast puudutada, aga käsi paraku ei tõuse kärbsepesagi tegemiseks.

Vahelduseks võiks proovida ka nii lugeda ja vastu kirjutada, et iseenda muresid ja probleeme sinna sisse ei paneks, isegi endamisi ei mõtleks. Võiks ju mõelda mõne teise inimese sisse end.
Aga ega sa seda, P, ei suuda. Või suudad?

Teistes kohtades olen küll nii kirjutanud, nagu ütlesid.

no kelle hinge sisse sa siis püüdsid end sobitada, P? pole nagu kohanud selliseid mõtteavaldusi siin.

Kirjutasin ju, et reaalis ei ole ma oma muredest rääkinud.

Häbi ju öelda, et olen nii üksik, kellegagi rääkida ei ole ja igale poole pean ÜKSINDA minema.

Ütlesin ju, kui keegi reaalis vastu tuleb ja soovib oma asjadest või ükskõik millest rääkida, mina olen suurima heameelega nõus.

Ei olegi reaalis iseenda probleeme kuhugi sisse pannud, häbenen oma üksindust.

kas me peame aitama häbeneda või? kõik delfikad koos, aitame P-l nüüd ómeti häbeneda.

Taaskord oled oma mõtteis vaid sa ise.
Mis see asjasse puutub, et reaalis sa oma muresid pole kurtnud?
Ja miks peab keegi teine jutuotsa üles võtma?
Näib küll sedamoodi, et kui keegi millestki juttu teeb, reageerid sa öeldule (kirjutatule) omamoodi ja seepärast vestlusest asja ei saagi. Sinuga samale lainele minemine oleks üks paras pähkel.
Üldiselt on nii, et kirja peale reageeritakse sarnaselt suulise vestlusega. Nojah, mõni on kõneosavam ja mõni saab kirjalikult end paremini väljendada, kuid mõtlemine on ikka sama.
Sinu kirjalikud mõtteavaldused panevad küll vastu kirjutama, aga seda mitte ühisosa äratundmise pärast, vaid huvist täiesti teistsuguse vastu.
Ausalt öeldes suuliselt seda teha ei tahaks, siit foorumist saab igal hetkel eemalduda, ja sul pole nagu põhjust selle üle kaevata. Päriselus on aga kõiksugu tegemisi ja kohtumisi ja üldse, oma elu elada. Oled siin piisavalt palju iroonitsenud, kuidas kõigil nii kiire on. Paratamatult tuleks siis ka vabandama hakata, seda selleks et omi asju ajada ning mitte sinuga kogu aeg jutustada.
Tegelikult ei kujuta ette, mis võiks olla teemad, mida sinuga rääkida saaks, et need ka mind köidaksid, et võiksin end vabalt tunda ja ei peaks end jälgima su võimaliku solvamise pärast. Näib ju, et oled hirmus haavatav. Ja tõesti, mõlemat huvitavaid teemasid ju pole. Olen siin teiste nimede all esinedes välja pakkunud erinevaid arutlusi, aga sa pole kunagi haakunud. Ikka oled jutu enda ja oma probleemide peale tagasi viinud.
Nii et, kes siis süüdi on? Mina süüdlast ei otsiks, püüaks olukorda parandada (iseennast muuta), sest kui ümberringi kõik suhtlevad, aga mind seltsi ei võta, on asi ju minus. Sina oled senise kirjutatu põhjal püüdnud süüdlasi või siis põhjusi välja selgitada, aga pole tahtnud olukorda parendada. See on suur erinevus.

No ei reageeri ma midagi omamoodi.

Täiesti tavaliselt reageerin.

Lihtsalt minu olekus, kehahoiakus, ilmes või teab milles on miskit, mis teistele naistele ei meeldi.

Ma ju ei näe ennast teiste inimeste silmadega, ma ei tea täpselt, mis neile minu juures ei kõlba.

Järelikult on minu kehakeel see, mis teisi naisi eemale peletab.

Sa räägid ikka jutuajamistest, aga mingeid jutuajamisi olnud ju ei olegi.

Need on terve elu jooksul nii üksikud korrad, pea 47 aasta jooksul ainult mõned korrad, see on ju olematu arv.

Ma tõin näite, et kui keegi millestki rääkida soovib, olen mina kohe nõus.

Kordan veel.

Mitte kedagi ei huvita minu reaktsioon, reageerin ma nii või naa, see on teistele ükspuha.

Antud tõrge on juba eelnevalt olemas, sest mitte mingit vestlust EI algatatagi.

P. ga pole tema enesekesksuse juures ju mitte millestki rääkida.
Kui sul oleks mõned huvid, sa läheks ju huviringi, klubisse, läheks netis teemafoorumisse... siin must miljon teemat, tegevust, mis inimesi kokku liidab..

aga ühtegi teemat pole P. tühja ja igava hingeelu kohta, see on küll tõsi..

Küll oli mul huvisid noorena.

Väga huvitas ajalugu, muuseumid, arhitektuur, botaanika.

Olin valmis teistega ajaloost ja kirjandusest rääkima, see tundus mulle noorena nii põnev.

Aga mitte kedagi ei olnud, kellega rääkida.

Kordan veel üle nagu papagoi.

Endast mulle ei ole meeldinud reaalis rääkida, ei tahtnud rääkida oma kompleksidest, alaväärsusest, üksindusest.

Foorumis ma ju olengi, kuhu sa mind ajad.

Mis klubi silmas pead, ööklubi või, selleks ma liiga vana.

Palju neid täiskasvanute ringe on ? Olen näiteks trennis käinud, mitte ühtegi vestluskaaslast sealt ei saanud.

Samuti käisin psühooloogilistel kursustel, seal mitte kellegagi suhtlust ei tekkinud.

ju see siis välja paistab, et sa nii enesekeskne oled ja iga teema sujuvalt iseendale viid, et teised ka sinu rikkast isksusest osa saaksid. aga nad ei taha.ei taha midagi teada su kompleksidest, su süüst ja süütusest.
sellega nagu su teemade ring ju piirdubki.

Psühholoogilistel.

Lisan 2.-se kommi veel.

Kirjutasid solvumisest.

Reaalis ma üldse ei näidanud väljagi, et solvunud olin.

Näiteks mu toakaaslased arvasid, et ma üldse ei saagi aru, kui mind mõnitati.

Tegelikult sain küll, aga ma ei teinud väljagi, ainult sisimas põdesin.

Miks sa liialdad ?????????

Kus ma ütlesin, et minuga kogu aeg ( ! ) jutustama peab.
Milleks sellised teatraalsed liialdused ????

Lihtsalt huvitab, millega naised nii hõivatud on, puht uudishimust.

No mida seal linnakorteris siis nii väga teha on ? Huvi pärast küsin hõivatuse kohta.

Kui väiksed lapsed, siis iseasi, ollakse hõivatud, see arusaadav.

kuule, ma umbes sinuvanune, käisin ka koolöis ja oli tõesti tüdrukuid, kes tahtsid poistest ainult rääkida, aga oli tüdrukuid ja palju rohkem, keda huvitasid paljud muud asjad.

Kui sa ISE vaid oleksid nendega kaasa tahtnud minna, siis oleks sul olnud suhelda küll paljudega.

praegu tean tüdrukut, kes huvitub ajaloost ja tal on häid sõpru. tean tüdrukut, kes on vaimustuses arhitektuurist ja ta ei kurda suhtlemisvaeguse pärast. kui oma ealiste seas jääb ring kitsaks, suhtleb ta kas endast pisut vanemate või veidike noorematega...aga üksi ta pole.
tean tüdrukut, keda huvitab käsitöö ja sõpru tal on.
tean tüdrukut, kes teeb hästi süüa ja sõpru tal on.
tean tüdrukut, kes tahab rattaga aina ringi tuuritada ja sõpradest tal puudust ei ole.
tean tüdrukut, kes armastab loomi ja ka temal on sõpru külluses.

Mis sinul ometi päriselt häda on, et sa sõbrannasid ei leia. sa ei saa naisi, nagu mõistan. poistega sul polnud probleemi ja poiste elu sa mõistad. vastassooga on sul probleem või st naistega, sest ise oled mees?

või oled naine ja igatsed omasoolisega suhet ja pole leidnud sobivat?
milles asi, ma tõesti ei mõista.

see jutt, et terve elu pole sa suutnud nnnnnnnnnaisena naistega seltsida, see pole normaalne ja see pole võimalik...

ja ära püüa väita, et mina jälle ei saa sinust aru.

Sellest olen küll kirjutanud, et asi sai ilmselt alguse lapsepõlvest, kui mul teiste tüdrkutega suhtlemine ära keelati.

Kasvatus oli selline, et ei tohi teisi segama minna.

Hiljem tekkis refleks ja hirm, et ma ju segan, mind ei taheta.

Ju mõjusin veidrana.

Jah, nii ongi, naisena ma naistuttavaid EI LEIA, MITTE KUSKILT.

Mu meelest just nimelt NAISED võtavad teist naist väga raskelt omaks, kui just eelnevalt sõbrannad ei olda.

Mina jälle ei saa sinu eelviimasest lausest aru.

Ma olen kogenud ENDA NAHAL, et teised naised võõrast naist VÕÕRASTAVAD, hoiduvad eemale, ehitavad enda ümber barjääri.

Kui näiteks teeksin väljas mõne naisega juttu, oleks reaktsioon järgmine:

1. Appi - appi mingi hull mutt ujub ligi.
2. Mis te tülitatege, kaduge minema, haige olete või.
3. Pööratakse selg.
4. Öeldakse, ei ole aega.
5. Tehakse nägu, et ollakse kurttumm.

Siis hiljem tänaval sosistatakse sõbrannadega, näete see ongi see segane mutt, kes rääkima tuli ja näidakse näpuga.
Sõbrannad siis omavahel vahivad silmad punnis ja kihistavad naerda.

Lihtsalt ütlen, milline on naiste reaktsioon, kui võõras naine nendega väljas juttu teeb.

no vabu naisi selles vanuses ju vähe,enamikul ju mees ja lapsed või ainult lapsed..

Abielus naised vallalais naisi koju ei tassi, ja jälle paljud ei taha kohvikus käia. Hõivatud inimesele tundub tõesti ajaraiskamisena, kui kodus süüa vaja teha, pesud pesta, pesud triikida ja kokku voltida.Lapsi õpetada, lastega juttu ajada nende päevast,käsitööd teha, koeraga jalutama minna, laste koolitükid üle vaadata nendega koos, mehega päevast mõtteid vahetada,koristada, ennast sättida, lugeda, süüa teha, siis süüa, nõud pesta, järgmise päeva asjad ette valmistada, laste riidede üle vaadata..magada..
natuke se sai kirja pandud, jmida naised teevad.

tõesti, tänaval tutvumist ei kujuta ette.

Pesu pesta ?
Seisavad pesumasina kõrval ja mõttes kujutavad ette, et pesevad koos pesumasinaga.

See on selge, kui lapsed veel väikesed, siis vaja nendega tegeleda ja koos õppida.

Ligi 50 aastastel paljudel enam nii väikeseid lapsi ei ole.

Vaevalt 16-18 aastane tahab, et ema tema riided üle vaatab.

Väiksemate laste emadega muidugi arusaadav.

Mis triikimisse puutub, siis enamus tänapäeva riideid triikimist ei vaja.

See oli vanasti, kui olid pluused - püksid, mida vaja triikida. Aeg on edasi läinud ja mood muutunud.

Ei mõelnudki naisi, kel laps või lapsed kuni 12 aastased.

Mõtlesin naisi, kel lapsi ei ole või laps ( lapsed ) suured.

Kui nüüd väikeste lastega ( pean silmas kuni nii 10 - 12a ) tegelemine kõrvale jätta, siis linnakorteris küll millegagi hõivatud olla ei saa.

Muide see ei olene üldse sellest, kas naisel on lapsi või ei ole, on mees või ei ole.

Hõivatuse jutt on kõigil naistel ühesugune.
On nad vallalised või mitte, lastega või mitte, vahet ei ole.

Kõik naised on oma jutu järgi hõivatud.
Peale minu.

no kuule P. ega ma sigalat pea, et toit ette ja põhud puhtad.
Iga laps tahab tegelemist,OLENEMATA VANUSEST.ja hea on kui laps jääb mõtteid avaldama ja küsib arvamust ka teismelisena ja juba "suurena" . Pesumasina kõrval seistes õmblen puuduvaid mööpe ette ja vaatn, mis väikseks jäänud, mis läbi kulunud.
ka keskkoolis käiv laps vajab vanema heasoovliku toetust ja oma asjade lahtirääkimist.
Kui suurel lapsel kiired ajad, olen tõesti pesnud ja triikinud ka suure lapse asju..
lõpuks kõik ju koostegemine ja läheb rutem.

Trenni ja huviklubisse tahaks ju ka veel jõuda. Transport, laste vedu ühest linnaotsast teise ja tagasi- see kõik on juaeg.. mida sul on palju käes ja asjalikel naistel kogu aeg puudu.

Pingutasin ajusid.

Noorena rääkisid oma hõivatusest ilma lasteta vallalised naised.

Peamiselt ongi seda "kiire - kiire, ei ole aega" juttu rääkinud just nimelt ilma lasteta vallalised naised.

Siis üks naine, kellel üks 15 aastane tütar, no päris suur juba. Meest ei ole.

Ja teine naine, kel üks laps 18 - 19 ja teine üle 20.

Ülejäänud on olnud lastetud ja vallalised.

Nii et ma ei olegi selliste naistega sõnagi vahetanud, kellest sa kirjutad.

Naljakas lugeda, et pesnud.
Ega sina siis ei pesńud, vast ikka pesumasin.

Kes sul keelab oma lastega rääkida ?
See, kui sa räägid ka mõne teisega, ei takista sul ju lastega rääkimast.

Palju sul siis lapsi on ? Sinu jutu järgi 5 - 6 vähemalt.

Aga üldse, miks sa raiskad oma kallist aega siin netis mulisedes, tegele oma perega.

mille poolest muutuks selle inimese elu paremaks, kui sinuga suhtlema hakkaks?

kas sa P seda ikka tead, et igale lapsele kulub igapäevaselt puhas komplekt riideid? alupesust kuni klassi ja vabaaja riieteni. 7 komplekti riideid igaühele, lapsed kaasaravatud.

see kõik on puhas aeg, mis sinna kulub. ja tõepoolest, mis triikimist vajab, saab ka triigitud.
Kui suhtled lapsega, suhtledki üks ühele , näitad et see vestluskaaslane ongi sulle tähtis., mitte ei plääguta kõrvale mingi muidumooriga, kes igavusest lausa ju suremas..

ei suuda välja mõelda, mida minu elule annaks juurde sinususgusega suhtlemine.