Ma ei olegi päris võõraid tänaval kõnetanud, tõin eelnevalt lihtsalt näiteid, mis võiks juhtuda.
Noorena püüdsin juttu teha, aga neid ma ikka natuke teadsin, päris võhivõõra juurde ei läinud.
Eelnevates kommides toodi sisse lapsed.
See " hõivatuse ja ei ole aega " jutt oli ikkagi peamiselt 20 - ndates ning nendel naistel lapsi ega meest EI olnud.
Nüüd hiljem ma praktiliselt ei olegi naistega rääkinud.
Ainult telefonis vana kooliõega. Tema tuli mulle hiljem väljas spetsiaalselt ligi ütlema, et tal EI ole aega telefonis rääkida.
Kooliõel tõesti on üks laps, nii 15 aastane.
Kuigi ma tegin talle ÜLE MITME AASTA ÜHE KÕNE.
Tahtsin ühe asja eest tänada, aga ju talle ei olnud vaja minu tänu.
Siis olin küll solvunud, mul ei olnud plaanis talle helistama jäädagi.
Siis paari vana töökaaslasega tänava peal paar sõna räägitud, neil ka kole kiire ja rohkem ei olegi.
Ei, ma ei solvunud.
Tõrge tekib tõesti mind nähes, mitte mingi vestluse peale, sest mitte mingit vestlust ei tekigi.