Teistega mitte nõus olemine oleks näinud teiste solvamisena su oma sõnade kohaselt. Samas, kui teised rääkisid poistest, tõmbusid sina demonstratiivselt kõrvale, sest see teema sind ei huvitanud.
Tead, ka mittehuvitavatel teemadel on võimalik vestelda. Kui inimene on sõbralik ning heatahtlik loomu poolest, siis ta ei kirtsuta nina, kui teised soovivad vestelda teda mitte huvitavatel teemadel, vaid osaleb selles.
Sul pole seesmist heatahtlikkust ja sõbralikkust kaasinimeste vastu. Sul on loosungid ja reeglid vaid. Kohustus (seesmine sund) kuuletuda pole sama, mis siiras soov kaaslasi tundma õppida, nendega suhelda.
Sõbralikus suhtlemises võib välja tulla, et esialgu võõristust tekitava taga võib teisalt väga põnev isik peituda, kellega muudel teemadel vestlemine on vägagi köitev.
Aga ega sa sellest aru ei saa, sest sinu jaoks oled tähti vaid sa ise. Teistega seoseski huvitab sind vaid: "Miks nad MINUGA ei suhtle, miks neil MINU jaoks aega pole, miks nad MINUST eemale hoiavad jne". Kusjuures neis küsimustes kumab alati teatud teiste süüdistamist. Mitte kunagi pole sa esitanud küsimust, mida endas muuta, et häid kaaslasi leida.
Ju sa siis pole sõbralikkuseks võimeline, lihtsalt puudub sul soojus ja heatahtlikkus teiste inimeste vastu. Oma kaastunnetki oled näidanud siin taolisena, et SUL on kahju, mitte et siiralt raskeid aegu läbi elajatele kaasa tunneksid. Su enda emotsioonid on esiplaanil. Kusjuures, kui inimene siiralt elab kaasa (võõrastele), siis ta pigem üritab luua distantsi, et ennast mitte liialt kahjustada. Maailma valu ei tohi enda õlule võtta! Sina aga keskendud haletsemisele, sest see pakub sulle emotsioone ja teatud põnevustki. Siin ongi erinevus. Südamlik inimene püüab halba unustada, samas sest halvast õppides ja vastavad järeldused tehes, ning keskendub positiivsele, mida me ümber piisavalt on. Sina aga ei unusta, vaid keskendudki valule, märkamata maailma ilu.
Miks sa nii teed? Võimalik, et sul puudub loomulik empaatiavõime ja nii oled puuduoleva asendanud loosungliku, oma reeglitele vastava ehk siis kunstliku empaatiaga. Selle järgi kohustasid sa end teistele alluma kõiges, sest sa ei osanud vahet teha, millal on see õige ja millal mitte.
Nagu nüüdki, kui oled justkui neist kunagistest sundustest priiks saanud ja eriti anonüümselt ning kirjalikus vormis oma arvamuste väljaütlemiseks julgust kogunud, ega sa ei tee küll vahet, millal su vasturääkimine sobilik on ja millal mitte. Lahmid kõigile ühe mõõduga. Sellest järeldub, et sa tegelikult ei mõista teisi. Sa omistad teistele oma isiklikud arusaamad ja sellele vastavalt ka reageerid.
Tegelikult sa ju ei tea, mida keegi mõtleb või tunneb või mis ajendab üht või teist moodi käituma ja ütlema. Siin aga esitad oma tõlgendusi kui ainuõiget (nt norib norimise pärast, teiste olukord on hoopis teistsugune jne). Sama ka nende lapsepõlvekaaslaste kohta, kes poistest rääkisid. Kust sa tead, mida nad tegelikult mõtlesid? Sa ei tea sedagi, mida nad tegelikult pärast rääkisid. Oled nii veendunud, et nad kaebasid su peale, et endalt süüd ära veeretada. Mis süüd? Nooruses katsetatakse ka pahedega (suitsetamine, joomine), vähesed, kes omal nahal pole neid proovinud. See kuulub arengu juurde.
Sina oled aga kinni jäänud minevikku ja nii on ka areng toimumata jäänud. Miks muidu sa ainult aastatetagustest juhtumitest kirjutad? Sa ikka veel ei mõista neid.
Tulemuseks ongi, et mõistmata, tunnetamata teisi inimesi, sa muudkui imestad ja imestad ning otsid vastuseid. Ega ei saagi sind kuidagi aidata, kui sul puudub võime maailma teiste silmade läbi vaadata. Sulle on siin tohutus koguses häid nõuandeid jagatud, aga kõik see on kui hane selga vesi - sulle jälgi jätmata on need kõiksusesse kadunud.
Vähemasti nõuandjad omavahel on saanud suhelda, oma mõtteid sõnadesse vormides neid ise paremini mõistnud, teiste kirjutatust arenguks uusi tõukeid saanud. Kahju vaid, et sinule sellest abi pole olnud, sest enamus siin soovib ikkagi positiivset nihet su ellu, ka pahasti ütlejad muide. Proovitakse hea ja kurjaga.