Seda ma nüüd küll ei mõelnud, et kui kõigega nõus olen, siis meeldin.
Teadsin, et ma ei meeldi nagunii.
Pealegi nägin, et meeldivad need, kes on sõnakad ja julged.
Kuhu mul minna oli, istusin samas ruumis edasi, aga kaasa ma ei rääkinud.
Rääkisid, kui väga mõni poiss meeldib, kuidas jalad nõrgaks lähevad, kui armunud olid jne.
Mina ei tundnud mitte midagi taolist, selles vanuses ei tekitanud poisid minus mitte mingeid emotsioone.
Ma ei saanud öelda, et jaa, ma ka armunud ja mingit poissi nähes süda taob, kui tegelikult ei tekkinud mul mitte mingeid tundeid.
Minu tädile läks see neiu kaebama, et poiste jutt oli minu pärast, et PULLI PÄRAST rääkisid, et mulle pulli teha.
Täiesti vale jutt, nägi väga hästi, et mind see üldse ei huvita.
Ju oli tal hirm ikka nii suur, et ma kaebama lähen, siis mängiski tädile pulli- tegemise - juttu.
Ma ei mossitanudki, istusin lihtsalt ja igavlesin.
Ega ma siis välja ei näidanud, et mul nii igav ja tüütu on.