Huvi vastassoo vastu tekib siis, kui laps hakkab aduma, et on poisid ja tüdrukud, mitte vaid lapsed.
Tüdrukute huvi poiste vastu ja vastupidi ei ole kohe seksuaalse alatooniga. Ka alglassides armutakse. Suhted võivad alguse saada ka juba lasteaias, see on lihtsalt vastastikune sümpaatia, mis on siiski pisut teistsugune kui sõbrasuhted sookaaslaste vahel.
Umbes 13 st eluaastast (kohati varem) tekib ka seksuaalne huvi, mis vahel tegudenigi viib, kuid enamasti vaid uudishimuga piirdub.
Nii et, P, kui poisid sinus 16 aastaselt veel mingit huvi ei tekitanud, saab sest järeldada, et üks oluline arengujärk su elus jäi puudu.
Näib, et enne 20 eluaastat polnud sa ka kordagi armunud olnud. Ausalt öeldes tundub, et su sekssuhted pole kunagi armumisega seotud olnud. Oled siin kirjeldanud, et tegelikult sulle ei meeldinudki meestega magamine, tulid vaid nende soovidele vastu. Oma suhteid meestega oled siin hinnanud üksjagu kainelt ja armumistest pole juttu olnud.
Kusjuures oled ette heitnud, miks naised mõnede meestega suhteid luua ei taha. Aga sellepärast ei taha, et tundeid pole, vägisi neid asju ei tehta.
Nii et, sina olid imelik (su enda sõnade kohaselt) ning ei osanud 16 aastaselt poistest miskit rääkida (rääkimiseks oleks pidanud miskit kokku luuletama). See on tõesti kummaline, et sul mingitki huvi siis polnud. Isegi sellist huvi, et mida siis teised tüdrukud tunnevad ja miks nad nii tunnevad. Selle asemel tahtsid hoopis muuseumisse minna ja näitasid oma huvipuudust poiste-teema vastu selgelt välja.
Täitsa loomulik, et need teised tüdrukud polnud sinusugust enne kohanud ning teistsugune tekitab ikka võõristust, isegi vaenulikkust (eriti selles eas).
Sa ISE tõukasid nad endast ära - ei tahtnud (osanud)neid huvitavas suhtluses kaasa lüüa. Miks oleks siis sina pidanud neid huvitama või sümpaatiat tekitama? Võib-olla nad maksidki sulle hiljem kätte (täitsa mõistetav), aga võib-olla sa tõlgendasid hilisemat oma arusaamade kohaselt ja see pole objektiivne.
Oled siin jutustanud, kuidas tutvusi luues on esialgu kõik normaalne, kuid ühel hetkel hakatakse sulle nähvama ja muututakse vaenulikuks. Kas see just nii on, kuid selge on see, et kui sa ei haaku tavapärase vestlusega, ei saada aru, et oledki omamoodi veidrik. Selle asemel arvatakse, et sa nimme vestluse kummaliseks keerad ehk siis provotseerid, ning vastavalt ka reageeritakse. Sina omakorda pead seda nähvamiseks.
Sa teed seda siin kogu aeg. Sa mõistad ka kirjalikku teksti hoopis teisiti, kui teised, rääkimata sellest, mida kirjutajad sinna tegelikult on pannud.
Sa klammerdud mingi detaili külge ja teed sellest suure üldistuse, kusjuures detailigi näed vaid läbi enda prisma.
Ja nii ei teki ka siin sul mingit suhtlust, sest teised ei taha sinuga "muuseumisse kaasa tulla" (sinu mõtlemisvõimet, arusaamu ning tundeilma omaks võtta).
Sina aga ei taha omaks võtta seda eri-ilmelist, kuid samas terviku moodustavat maailma, milles elavad, mõtlevad ja tunnevad teised inimesed, kes omavahel vestlevad ning suhtlevad. Sa ise tõukad meid endast ära - tõenäoliselt tahtmatult, sest sa lihtsalt ei oska olla teistsugune kui oled. Lõhet sinu ja ülejäänud maailma vahel pole võimalik murda, kui SINA muutuseks võimeline pole.