su jutt läheb aina rohkem segaseks...
palju sa neid aborte siis tegid, kui enne peigmeest tegid ja pigmehest tegid ja kõht valutas aina...
Kuule, sa elasidki siis ju lihtlabast litsi elu, ainult, et kondoomi kasutada ei mõistnud, said haigusi ja jäid rasedaks aina... aborditasid, kuni kaotasid võime rasedaks enam jääda. Nüüd nutad ja ahastad omaenese poolt äralörtsitud noorust taga, mida enam iial tagasi ei saa, nüüd kujutad ette, et ehk ikkagi ühega neist meestest, oleks õnnestunud ka kooselu ja elada pereelu...
Tuhkagi, P, sa siis sellele mõtlesid. Siis polnud ükski mees sinu jaoks oluline nii palju, et oleksid tahtnud abielluda. Ja ka praegugi pole mehed ju miskit väärt, igavad nagu nad on...
Põhiline, et sõbranna tuleks tagasi...
Oled sa üldse naine?
Võib olla see sõbranna on sinu ärajooksnud naine hoopis ja sa teisi naisi kuidagi ei saa, sest hing igatseb taga seda ainsat, erilist "sõbrannat"..., kes pani ühes teie ühise lapsega putku. Seda last sa vist taga nutadki.
No miski on viltu su loos.
Kasvõi seegi, et algselt kirjeldasid oma ema vaikiva ja tööd rügava naisena, nüüd püsti hüsteerikuna, keda kõik kodused kartsid...???
Kuidas sa koolis suulise vastamisega hakkama said, kui sa "tumm" olid?
Ma ei usu, et kõik, nii lapsed, nii täiskasvanud, kohe emale kituma jooksid, kui sina teiste lastega mõne sõnakese vahetasid..See on utoopiline vale sul.
Või oli teie pere nii ülioluline, et terve kogukond jälgis igat teie sammu ja iga eksisamm talletati mällu, et seda võimalusel teie vastu kasutada...???
Nagu kõrge riigiametniku pereelu kohe??!!!