a mulle Sa, P, kuidagi meeldid. :)
kogu rubriiki ei jõua läbi lugeda küll.
lõpust vaid lugesin.
ja täitsa ok, et Sa siia kirjutad. kirjutamine (kuhu iganes) - see on ju ikka nagu teraapia. ja see on ok.
sisuliselt ongi oluline end ikka ausalt lahti rääkida.
kus iganes. terapeut on ka variant.
ja see on justkui teine asi, mis mulle silma jäi ja väga lahe Sinu puhul on.
oled aus. enda suhtes. ütled nagu tunned. kuigi tunded võivad olla vastakad ja ebameeldivad ning nagu näha tekitavad su lugejates ka üpriski vastakaid arvamusi.
sina aga oled vapper ja muudkui jätkad.
minu meelest on see küll imetlusväärne. :)
enesehinnanguga on Sul muidugi lood.. nii nagu nad on.
no, et aina need sõnad, milline ebahea ja mökuke jne sa oled.
nojah.
see ehk nata pikem jutt.
kui aga omalt poolt lühidalt: mida rohkem end alla hindad, mida rohkem end ise alavääristad, seda ebameeldivam saab seis ilmselt olema. ainult sinul.
sinu sõnad (ja ka mõtted) iseenda suunas on ju nagu enesekodeering.
see, millele aina osutad, selle ka saad.
no ja siit kohe ka normaalne küsimus: milleks endale aina jama manada? :)
häälestu ümber, sõbrake.
ja saad näha, kuidas vaikselt asi muutuma hakkab.
kui saad endaga sõbraks (ikka sisemiselt), siis saad sõbraks ka teistega.
kui seda muidugi soovid.
kuigi siit johtuvalt tahtsingi just küsida:
kas sa iseennast normaalse introverdina pole valmis aktsepteerima?
(meenuvad mõned Murakami romaanid :)
sest noh.. ei peagi ju KÕIK inimesed aina kambakuti suhtlema ja hängima ja ühiskondlikult lävima ja tegema aina seda, mida KÕIK teevad.
teatud mõttes on see ju lihtsalt ühiskonna poolt üldaktsepteeritavaks võetud "käitumisnorm", see va suhtlemine, ei muud.
fabritseering. teatud massi poolt.
inimesed on ju erinevateks loodud.
mh?
ja veel jäi meelde see, et Sa vastu nähvata ei suuda, see on ikka ka nagu lahe. :) hea küll, sul on see ilmselt alaväärsuskompleksist, kuid samas ilmselge saamatus olla "normikohaselt" negatiivne on minu meelest siiski huvitav ja ka haruldane omadus.
ma ise õpin viimased ajad just nimelt seda tehnikat, kuidas solvajatele ikkagi nähvamata jätta. sest ei, mul pole selle viimasega kunagi probleeme olnud. vastu nähvamisega siis. kaugel sellest. :) kuid nüüd olen jõudnud arusaamisele, et mul pole sellist sõnasõjakust ju tegelikult vaja.
võib jätta ka vastamata.
kuid jah, koos vastamata jätmisega on väga oluline jääda ka solvumata.
sest just see viimane tagab nii rahulolu ja seega ka immuunsuse kelelgi rünnaku suhtes.
pikem teema muidugi. solvumine siis.
paari sõnaga: solvumine on üks tohutu tühikäigul töötav energiakulu, mis laastab vaid iseennast.
absoluutse 0 kasuteguriga. mõttetus. vaimu ja ka keha masohhistlik kurnamine.
halb ju on vaid iseendal, ei kellelgi teisel, kas pole?
seega tuleb õppida mõttetuid asju vältima. teisi ja nende mõtteid või sõnasid ümber teha ei saa, enda suhtumisi aga küll. seega tuleb õppida solvumisest välja tulema. no kui ikka juhtub (ja usu, enamikul juhtub).
hiljem saavutada tase, et üldse mitte solvudagi.
veel hiljem solvajatele naeratama. siiralt kusjuures. :)
sest vaata, igasugune madal energeetika (solvamine, solvumine, sõim, viha, kadedus hirm jne jne)- see kõik ju ikkagi laastab inimest.
aga vaid juhul, kui inimene laseb sellel ennast laastada.
tuli nüüd selline pikk jutt vist.
hehee.
aga noh, panin oma esimesed mõtted kirja.
pealegi igal omad õppetükid.
miski pole millekski üdini halb. ei sinu tunded, ei kellegi valimatu sõim ega ilmselt ka see kommentaarium.
kõik on alati millekski vajalik. eelkõige kõik meie emotsioonid, tundmused, aistingud, olekud.
ka meie rumalus ja iseenda kannatused ikka sellesama iseenda rumaluse pärast.
kõik on mingis etapis osa meist ja seega täiesti ok.
sest kuskil sügaval on peidus meis kõigis meie ainulaadne jumalik olemus ja mitte keegi ei saa seda meilt võtta.
ei tühiste sõnade, ei teisitiste tegudega.
sisemine "Mina" on alati igikestvas ja põnevas arengus.
:)