Jälle kirjutad sa olnust ja õigustad ennast. Aga praegune ja tulevik - mida teed täna nende paremaks muutmiseks?
Kuidas saad sa öelda, et kohe kindlasti ei solva sa siin neid, kes sinusse hästi suhtunud on? Sa ei tee seda ehk tahtlikult, kuid solvad küll. Esiteks vastad sa valikuliselt, jättes nii mõnelegi (kokku päris paljudele) heatahtlikule kirjale, kus sees häid soovitusi või muudel teemadel vestluste pakkumisi, vastamata.
Samas kiirustad sa vastama, kusjuures pikalt, igale kirjale, kus heatahtlikkust ei paista. Sellega näitad välja oma eelistuse - sulle meeldib suheldes kraagelda.
Solvangutele solvangutega vastamise asemel, mida heal meelel ka reaalis teeksid kui julgeksid ja oskaksid, selle asemel tuleks selgroogu kasvatada läbi enda. Oled siin ju solvangutele solvangutega vastanud, oled solvanguid teele saatnud ka siis, kui sinusse on heatahtlikult suhtutud. Mis sellest paremaks on läinud? Negatiivset saad vaid tagasi.
Koolikiusamisest on palju kirjutatud. On ju selge, et kiusajatel on eelkõige endil probleem ja nii otsivad nad nõrgamat, kelle peal end välja elada. Nõrgem olemist ei saa ühe nimetaja alla viia. Nõrgem võib olla tugeva sisuga, tark ning tagasihoidlik kui ka otukene ja igasugused muud variandid veel. Võib ka olla, et kiusatakse just seda, kes alati vastu ütleb, ehk siis alati reageerib ja oma valu välja näitab.
Sageli saavad kunagi kiusatutest väärikad ja lugupeetud inimesed. Nad on end arendanud, nii seesmiselt kui ka oma andeid lihvinud. Põhiline on töö iseendaga.
Ka kunagistest kiusajatest võivad saada väärikad ja lugupeetud inimesed, kui nad end arendavad.
Aga siis on üks grupp kiusatavaid ja kiusajaid, kes jäävadki terveks eluks vigu vaid teistes nägema. Kes arvavad, et tugevaks saab siis, kui teistele ülalt alla vaatad. Ei saa, tugevaks saab siis, kui teistesse ja ennekõike iseendasse lugupidamisega suhtud.
Vastuütlemise asemel ma ei suhtleks inimestega, kes minust lugu ei pea. Milleks, las elavad oma elu, mul oma. Suhtlen nendega, kellest mina saan lugu pidada ja kes mindki hindavad.