01.20
Kui sulle lapsest peale räägitakse, et teistega RÄÄKIDA EI TOHI, TEISI SEGADA EI TOHI, sest kõik on paremad kui sina, siis sa hakkad seda uskuma.
Sul lihtsalt on vedanud, et sulle nii ei räägitud.
Kui öeldakse, et kõik tüdrukud on ilusad, targad, tublid, andekad, täiesti veatud inglid, aga sina oled loll, kole, koleda näoga, koleda kehaga, ilma ajudeta ning sinu kohus on teha seda, mida teised ütlevad, siis sa hakkad seda uskuma.
Kodus tõsimeeli usuti, et päike paistab öösel, sest tark ja andekas naabri - Leena või Heidi ütlesid ning kõik oli puhas kuld, mida teised ütlesid.
Teised võisid ükskõik mis lollusi suust välja ajada, ema uskus kõike, sest tema arust oli teistel alati õigus.
Näiteks kui Kaire või Lea ütlesid, et nüüd tuleb püksid pähe panna, siis ema uskus, et nüüd peabki nii tegema, sest targad tüdrukud ju ütlesid.
Näiteks töö juurest naised müüsid emale meeletu hinnaga mingeid õudsaid vanu kaltse, millega võis tsirkuse tola mängida.
Keegi teine ju vana rämpsu ei oleks ostnud ja veel nii kallilt.
Sa võtad sõna teemal, millest sul ainugi ei ole.