No nii vaimukas oled endaarust.
Aga kui see sind lõbustab, mis seal ikka, ju sul seda lõbu vaja.

Olen kolmas P. ja imestan, miks teised naised nii uhked ja ilusad ja head on.

P
tead, delfi on siiski delfi. siin on muidugi ehk hea harjutada kannatlikkust või meelekindlust, kuid ega ta just kõigi nende libajate ja tögajate hordide tõttu kõige hoolivam keskkond ei ole. hea sünnitab head ja sama on ka negatiivsusega. paraku. ikka väga suurt jõudu nõuab sellele viimasele vastu seismine nii, et see sind osaliseltki enda alla ei mataks, ei rööviks su vaimujõudu või ei muserdaks oma madala energeetikaga.
oled isegi kaua vastu pidanud, tuleb tunnistada.

leidsin sellise foorumi:

Toetav vaimse tervise internetifoorum "Sa ei ole üksi"

Avituse keskus haldab internetifoorumit ,,Sa ei ole üksi'', mis on mõeldud inimestele, kellel on depressioon, bipolaarne häire, ärevus või muud sedalaadi probleemid. Foorum on toetav, sõbralik ja informatiivne. Lugeda ja postitada saavad vaid liikmed ning hea õhkkonna säilimise eest seisavad moderaatorid.
See on suhtlemise ja nõu küsimise koht. Kõik saavad olla abi saajad ja abi andjad. Head nõu leiad ka lihtsalt teiste teemasid lugedes.
Foorum on tegutsenud alates 2008 aastast, seal on ligi 3000 erinevat teemat, mida on lahatud 80 000 postituses. Iga päev külastab foorumit umbes 80-100 erinevat inimest. Osad on aktiivsed kirjutajad, teised on üksnes lugejad.

http://avitus.ee/iseendale/foorum-sa-ei-ole-uksi
--

seal oled kindlasti rohkem kaitstud ja sellest tulenevalt ka su minevikumured võivad saada tõhusama lahendi sinus endas.
võimalik on saada ka anonüümsena tasuta professionaalset nõustamist.
proovi vähemalt.

ja kassipoja võiksid siiski ka võtta. :)

Mul on südamest kahju P emast ja isast ja üldse kogu nende elust.

Vaene perekond, kus tütar on P ja lisaks vend, kes samamoodi kuidagi OMA elu ei suuda elada.
Ja lisaks mõtlen, et kui masendav tegelikult see ilmaeluke on.
Sünnid, abiellud, saad lapsed, sured ja siis hakkab su enda laps sind taga rääkima, sinu suhtumisi siin avalikult lahkama ja seda nii veendunult, nagu tema teaks sinust paremini sinu siseheitlusi, läbielamisi ja tundeid.

Mul on P emast nii kurb, eriti just seepärast, et ta ei saa hauast tõusta ja enda kaitseks või õigustuseks või seletuseks lisada enam ainsatki sõna.
P maalib emast siin pildi just sellise nagu tema arvab ja tahab. Väga kurb.

Võta siis kinni, kuidas on see parim viis elamiseks, olemiseks, et oma maine rännak rahus õigeid valikuid tehes läbida.
Nii kole, kui su kallid su tegusid hiljem hukka mõistavad.

Ei taha ma mingit pilti maalida, kirjutan täpselt nii, nagu asjad olid.

Väga kahju, et lood sellised olid.

Emast on muidugi äärmiselt kahju, ta ise oli üdini õnnetu, tegi meid ka õnnetuks, kõik me olime ju õnnetud.

Meil kodus selline elukreedo, et õnnelik olla on patt.
Pead olema õnnetu ja pinges.

Ega mina ei tohtinud olla õnnelik, kohustus oli olla õnnetu ning teiste tüdrukute ees ennast süüdi tunda.

Mind ajab ennast ka see pidev kaeblemine ja oma inetu käitumise õigustamine oksele, aga ega sisemise sunduse vastu ei saa.

See ka veel, et pidime kogu naissugu kartma, kõikide ees koogutama ja värisema, see oli kohustus.

Eks ma siis koogutasin, mul ei jäänud muud üle.

Kui teiste tüdrukute ees ei koogutanud, tuli suur pahandus.

Kuna rääkimine oli keelatud ning ainuke kohustus koogutada, siis teised hakkasidki vaatama, et ma olen mingi lollakas.

Lapsed on julmad, no kes sallib mingit tumma koogutajat.

P. 14.45
Mine lõbusta ennast vahelduse mõttes kuskil mujal ka.

P teab täpselt, kuidas oli ja on. punkt.

Votnii
Ma ju ometi olin kõige sees, kuidas ma siis ei tea, mis mu oma kodus toimus.

Kas siis sina ei näe, mis sinu oma kodus toimub ?

Kellelgi on jälle väga igav ja teeb mind järele. Mina pole täna enne ühtki kommentaari kirjutanud, eile läks sõbrannadega veinijoomisega õhtu päris pikaks.

Votnii
Ei saagi sinu irooniast aru.

Mulle ju räägiti, et kõiki tüdrukuid peab ümmardama ja kummardama ning suu kinni hoidma.

Ega seda siis naabri - Leenale ei räägitud.

Seda ma tõesti ei tea, kuidas naabritüdrukuid kasvatati.
Nende emasid kasvatamas ma ei näinud.

Sa kirjutad, et teil oli elukreedo olla pinges ja õnnetu, et õnnelik olla oli keelatud ja käsk oli koogutada.
Et kui ei koogutanud, siis tuli suur pahandus.
P, kas tõesti su ema nõudis, et sina nt ei tohi olla õnnelik? Väga raske on seda mõista.

Nagu saan aru, sa siiski ilmselt oled teadlik, miks su ema ja tädi naisi kartsid, miks nad pidevas hirmus elasid.

Pole muidugi minu asi seda teada, aga sa ise ju tegid teema, et mõista oma eluprobleemide tagamaid. Siis, et sind paremini mõista, lubad ehk endalt lisaks mõnd asja küsida.
Siin muidugi pikalt ja põhjalikult rääkida ei saa, aga usu, iga asja jaoks on lahendus ja seletus alati olemas.

Ma ei teagi, miks ema naisi paaniliselt kartis, miks naisi taevani kiitis, üliinimesteks pidas.

Ma ei tea, miks arvas, et tema ja meie éi ole mitte midagi väärt ega head ära teeninud.

Ma ei tea, miks sundis iseennast ja mind sookaaslaste ees koogutama.

Ma ei tea, miks arvas, et meie kohus on teisi teenida.

Kus ma ütlesin, et põhjust tean ?

Millal ma ütlesin, et teadsin ?

Lihtsalt arvasin, et üks põhjus võis olla küüditamise hirm.

See oli pelgalt minu arvamus, mis ei pruugi üldse nii olla.

Just nimelt nii oligi.
Kui ma teistele tüdrukutele takka ei kiitnud, tuligi kodus pahandus.

Mõnel korral ääriveeri üritasin emale öelda, et miks me peame teiste ees koogutama.

Selle peale sai ema pahaseks, et kuidas ma üldse julgen midagi öelda, teistel tüdrukutel on alati õigus.

Usun, et ema ja tädi ise ka ei saanud aru, miks nii käituvad.
Nad arvasidki, et nii peabki olema.

Seda, et ema üldse aru ei saa, et imelikult käitub, olen näinud ema käitumisest teise tädi ja töökaaslastega.

Ei ema ja tädi ei näinud mitte midagi imelikku oma hirmudes.

Nad üldse ei teadvustanud endale, et need on hirmud ja neid ei ole üldse vaja tunda.

Ema ja tädi arust oli kõik see normaalne ja nii pidigi olema.

Alles siinsamas vastasid sa ühele kommijale, et kuidas sa siis ei tea, mis sinu kodus toimus ja kuidas asjad olid, kui sa olid ju kõige selle sees.
14.57 ise kirjutad. Muidugi, kui see sinu komm on.

Sellest ma arvasingi, et sa tead, miks miski nii oli nagu oli.
Kas sa isaga oled sel teemal saanud vabalt arutada, ja tädiga. Vanemaks saades teinekord räägitakse asju, mida noorena ei taheta rääkida mingil põhjusel.
Räägi nendega, räägi, kuni nad veel olemas. Lase neil rääkida ja kuula, küsi ja kuula, ja ma usun, et sul läheb paremaks.
Ohh, paljud asjad oleksid elus lihtsamad, kui räägitaks rohkem ja ausalt räägitaks.

Said valesti aru.
Pidasin silmas seda, et suhtlemise keelamist, kohustust õnnetu olla tean.

Aga MIKS, seda ei tea.
Selleks ei olnud ju tegelikult mitte mingit reaalset põhjust.

Tädiga ei saa midagi rääkida, tädi samamoodi väriseb kõikide naiste ees.

Tädi ja ema ei saanud ju aru, et nii käituda ei ole vaja.
Nende arust oli kõik normaalne.

Isa ei saanud samamoodi millestki aru, mis toimub.
Olen rääkinud isaga.

Tegelikult olengi mina meie suguvõsas ainuke normaalne ja edukas inimene, teised on kõik mingid soodad, kes mitte midagi elus ei saavutanud.

olen juba mitu korda küsinud, kuskandis elad, saame kokku.
Mõtlen seda tõsiselt.

Kui sa minu eest nii kirjutama kibeled, miks me ei võiks kohtuda.

Kindlasti oli mingi põhjus, ainult sina ei tea ega saagi teada seda, sest nende põhjus algas enne sind juba.
Seepärast peaks teadma oma esivaneid ja lausa mitmeid põlvi tagasi. Peaks teadma nende elu, suhtumisi ja tegemisi, nende tervist ja paljut muud. Mitte ainult sünni-ja surmadaatumit.
Meie enda elu mõismine algab esivanematest.
Noorekesena ma seda veel ei taibanud, nüüd küll.

Ainult et, paljud, kellelt oleks siis saanud veel küsida või niisamagi rääkida, on praeguseks jäädavalt läinud. Sellest on nii kahju.
Eks meil kõigil ole küsimusi, mis jäävadki vastuseta igaveseks.

Jah, tädi käest oleks veel võimalik küsida, aga ta ei saaks nagunii aru, millest ma räägin, sest tema meelest kõik pidigi nii olema.

Kui ma ütleks, et milleks oli vaja seda koogutamist, siis tädi ei saaks aru, tema arust oli see elementaarne, ta üldse ei taibanudki, et koogutab.

Ütleks ilmselt, et kõik on nii väärikad, lugupeetud ja tublid inimesed ja saaksin ilmselt hurjutada, et kuidas ma üldse julgen niimoodi öelda.

Ei tule tädi käest küsisimisest mitte midagi välja.

Ju nad siis tahtsid head inimesed olla, kes teistele liiga ei tee oma käitumise ja olemisega. Jätsid ennast tahaplaanile. Ju neid oli nii kasvatatud. Mõtlema peaks sel juhul nende vanemate peale. Miski algas juba sealt siis.
Su emal rohkem ei ole vendi ega õdesid?

Isa? Kas teda enam ei ole? Kahju, tunnen kaasa.

Aga tädi hurjutamisest pole vaja välja teha. Kui hurjutab, siis on see tema teema, mitte sinu. Küsida võib alati.
Ja veel, kui ta hurjutama hakkab, ju siis midagi on, mida ei taha ta rääkida, midagi, mida peab saladuses hoidma.
Niisama, kui süda on puhas, ei hakata tavaliselt midagi hurjutama.
Seda olen nt mina elus õppinud.

Ja veel, sa võidki ju siis tädilt küsida, et mis siis teil viga oli, et teie nii tublid ja väärikad ei olnud, et teie ei olnud teistega võrdväärsed. Et mida siis tal on endale ette heita, või oma kodule.

Saage ükskord aru - mulle pole mõtet mingeid soovitusi anda, ma ei tee niikuinii nende järgi.

Minu elu lõppes siis ära, kui sõbranna mu maha jättis. Ilmselt ma ei osanud teda piisavalt alandlikult teenida ja mu mõttetu elu on nüüd karistus selle eest.

no kogu P. tänane ränk kirjatöö viitab siiski autismile. kas juurde õpeteud ja teatud jakeskused jäidki kehva arengutasemega, lapseaas ju aju areng toimub tormiliselt, eriti esimestel eluaastatel, või on tegemist sündimsest saadik väikese ajdefektiga, mille puudijäägid vaid rohkem vanaduses end olmutavad.
Hormoonid seoses menopausiga ka segamin, raske öelda, kuna P. st saab aimu vaid ta lpmata kirjatükkide kaudu, siis jah, autism, mis autism.

see lõpmata kordmaine, sihikindel ühe jutu kirjutamine, kitsas teemade valdkond, eneseõigustus, samas agressioon, mis vaheldub kurvameelsusega.. jne jne.

teise kirjutajad P. ära ei paranda, kuna ta ise eisaa, ei taha, ei viitsi, seda teha. ei ole ju mingit teraapilist tulemust näha selle vähemalt 4 aastat kestnud kirjatöö tulemusel.

----------------
kodulooma ei maksa soovitada, osades elamustes, korteriühitsuste jne kodulooma pidamine keelatud.

öhh, meie kodus oligi aina üks pervovärk. pandi nii ja naapidi ja polnd tähtis, kes ja keda. muidugist ei tahetud, et küla sellist asja teaks. lapsed sunnitigi vaikima, sest oh sa issanda püss, kui need oleksid midagi välja rääkinud, mis siis oleks meie perest saand.
naisi tulebki karta, seda olen ise elus selgeks saand ja ses mõttes hea, et kodus juba seda õpetati.
tänu taevale, hakkavad asjad paika loksuma ja keegi enam ei vaata vildakalt, kui mehed omavahel ja need ussisugu naised omavahel omi tegemisi ajavad. kesse nende naistega saakski norm olla ja elada.
ei pole halba ilma heata, nõnda siis.

Miks teil pole seaduslikku alust teemat kustutada?
Teisi teemasid te ju ometi iga päev kustutate?

Ma anna teile põhjuse. See naine on haige, vaimselt. Ta on autist ja ilmselt veel mingi käitumishäirega inimene. Siin teemas käib aastaid P mõnitamine. Miks te seda teemat ei sulge?

Ega mode sulle siin ei vasta, kirjuta models kysi. Mode vastas mulle et ka siseeskirjade jargi tal see oigus puudub...ometi teemasid monikord lukustatakse.

kui midagi P. ga reaalselt juhtub, siis kas modede süda on rahul ikka tegemata tööga?

lugedes seda Paide lugu, kus vaimupuudega naine elas koos surnud emaga, jääb tõesti abivajaja ju märakamata.

siin küll ja veel pakutud P.-le abi. Modedel peaks ehk 4 aasta kohta olema ka teda, kes see iski ikkagi on.

järsku aitaks haiget inimest?

Olen su teemat lugenud ja usu, ma olen su sõber.
Mu elu on väga sarnane sinu omaga ja ma mõistan sind.
Võta vastu mu kalli, see on nii vajalik meile kõigile. Ootan isegi vahel, kui kõik jälle lootusetult must on, et tuleks ometigi keegi ja võtaks mul käest ning kallistaks. Aga kedagi ei tule ja siis tahaksin vaid nutta.
Tean, mis on üksindus, tean seda kallis, P. ja ma mõistan igat su sõna ja igat su tunnet. Su lugu on nagu lugu minust endast..