ma kasvasin samamoodi kodus, kus laps rääkis siis, kui kana pissis ja ma ei tohtinudki rääkida, sest äkki ütlen vale sõna ja oi-oi-oi, mis sellest tulla võib.
kartsin lõpuks klassi eest vastamist ka, sest no suu ei läinud lahti ja hirm oli, et äkki tuleb vale sõna suust.
hiilisin kikivarvul, kartsin segada kõiki ja olin samamoodi pidevas hirmus, et emaga äkki miskit juhtub, äkki sureb ära ja vastavalt sellele püüdsin olla hea laps ja järgida juhiseid.
nii kui kool lõpetatud sai, läksin kodust ära edasi õppima, sest õppimist peeti meil oluliseks.
jumalale tänu, läbi komistamiste, kukkumiste ja üle kändude, sain lõpuks iseendaks. ühtäkki julgesin naerda, oma arvamust avaldada, julgesin suhelda ja olla mina ise.
sain vabaks ja see oli imeline olek ja tunne...
aga seda, et teised oleksid mind alailma mökuks pidanud, no seda küll ei olnud, kuigi ma polnud üldse suhtleja.
juba koolis iseenesest on ju kaaslased sul pidevalt kõrval ja keegi ikka räägib ka sinuga, isegi siis, kui sa mökitad kohtlaselt ainult.
täiesti hämmastav on P jutt, et terve pika elu ära elanud, aga kõik ikka teda tõrjuvad ja peavad mökuks ja taha suhelda temaga.
see peab olema paranoia, ei muud.
aga kuna P on uurinud psühholoogiat, siis sealt psühholoogiast leiab alati ükskõik, millele õigustuse.
ma tõesti ei kujuta ette, kui hull see P kodu ja ema-isa võisid olla. Lisaks vanaema-vanaisa ju ka, kes P-l olemas olid. oli inimesi ometi P ümber, ei olnud ta nii nurka aetud ühtegi.
tundub ülepaisutatud jutt, enesehaletsus rohkem ja tagasivaade oma tühjale elule, mis võib tõesti tekitada sellise tunde nagu P siin paista laseb.
aga, mis kasu on minevikku taga nutta, seda nagunii enam ei muuda ja oli see nagu oli.
oluline on olevik ja selles tuleb elada, olla ja püüda just olevik endale paremaks paigaks muuta. parandada olevikus olemist, saame luua edasise veelgi paremaks.
täna me loome tulevikku iga oma sõnaga, teoga ja tundega.
aga no mida sa lood, kui sa pole veel olevikkugi jõudnud, ikka kohmerdad minevikus kinni.