seal peres puudus armastus ja mina aru ei saa, mis asjaoludel see ema ja isa abiellusid üldse.
normaalset mehe-naise vahelist suhet polnud ja ennegi rahuldamata naised hüsteerias põrandal püherdanud, isegi aru saamata, miks nad just nii käituvad. üks mehine seks oleks asja kontrolli all hoidnud igatahes.
kas nad ikka olid üldse ametlikult abielus või elasid niisama koos.
olid nad ehk sugulased omavahel hoopis, et külarahvas neid imeliku pilguga vaatas.
kas ema võttis kelleltki mehe ära ja seda siis vaadati viltu.
või jooksis ema ise teise mehe käte vahele, jättes kellegi niisama.
vaat, neid põhjusi on palju ja ainus õige võti kogu seda lugu mõista, ongi välja selgitada PÕHJUS.
mis neist tagajärgedest lahata, kui põhjus on teadmata.
sama on arstiabiga. pole mõtet haigust ravida, kui algpõhjust pole välja selgitatud ja seda kohendatud või muudetud.
iga asi algab põhjusest ja siis tuleb alles tagajärg.
vanaema-vanaisa ei saanud mitte tunda sinu ema olemust. ta oli ju nende laps.
ja on olemas alateadlik tunnetus, mis lihtsalt "näeb" asju nagu nad on isegi sel juhul, kui otseselt asja sees ei olda.
miskit väga olulist on siin puudu.
see, et P väidab, et ei juhtunud emaga midagi, on vaid P väide. Ema elas enne P-ed ikka pika elu ja täiesti kummaline on, kuidas P kirjutab, et ei juhtunud emaga midagi.
MIna oma ema kohta ei saaks iial nii väita, sest ma ei teagi ju seda aega, mis oli enne mind. P ema lapsepõlv oli ju ammuilma enne P sündi ja P väitel just lapsepõlv määrabki edasise.
ainus, mida ma praegu P olukorras teeksin, oleks isal kratist kinni võtta ja pinnida, pinnida, pinnida.
Tädil samamoodi. Teisel tädil samamoodi.
Ja küll sealt hakkab asju välja pudenema, olen selles täiesti kindel.
Kui nemad ei räägi, siis uuriksin kõigilt neilt, kes veel elus, aga olid kuidagimoodi seotud P perekonnaga.
Kuskilt PEAB miski hargnema hakkama.
See pole normaalne, et ema oma last värdjaks peab, ei ole. Seal on ikka väga oluline ja tume põhjus taga.